Meeste tants tantsupeol.
Olin oma 34-aastase USA-s elamise ajal tagasi käinud korduvalt Eestis, aga mitte tantsuja laulupeo ajal. Eestis elamise ajal jäi minu viimaseks 1980. – Moskva olümpiamängude aastal toimunud laulupidu, kui olin 27-aastane ja Gustav Ernesaks oli veel dirigent. Tantsupidu sel suvel jäeti ära. Teatavasti USA ja paarkümmend riiki veel boikoteerisid olümpiamänge, protestides Nõukogude Liidu agressiooni vastu Afganistanis.
Olümpia purjeregati korraldamiseks Piritale oli ehitatud uhke Olümpia Purjespordi Keskus. Paljud Tallinna vanalinna majad olid saanud kiire värvikatte. Aga linn ise oli sel suvel lõplikult tühi, oli väga piiratud NL turistide pääs Tallinna, samuti hoiti eemale kõik kahtlase päritoluga inimesed.
Nüüd sel laulupeo suvel tagasi minnes Tallinnasse tunnetasin tohutut vahet. See oli tõeline vaba rahva pidu ja rahvas ise nii rõõmsameelne. Leidsin veel, et kõikidel üle 65 aastastel, Eesti passi ja ID kaardi omanikel on Tallinna transport tasuta. See tegi meie ringiliikumised palju mugavamaks.
Juuli algul toimus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus ülemaailmse Eesti Kesknõukogu rahvuskongress “Globaalsed eestlased”. Olin pakkunud abi juhatama sinna teed mu tuttavatele eestlastele New Yorgist Aire ja Villu Salmrele. Aire ja Villu, kes põgenesid lastena Eestist 1944. aastal, ei suutnud nii hästi orienteeruda Tallinna busside, trollide ja trammidega.
Jõudsime Telliskivi Loomelinnaku majani just kongressi alguseks, kui presidendi saatjaskond oli seismas maja ees. Vana nõukogudeaegne tehasehoone koos klubiruumidega on nüüd kenasti ümber tehtud. Hakkasime mööda kitsast treppi üles minema kolmandale korrusele, mis ei olnud kõige kergem 89-aastasele Villule. Korraga märkasin silmanurgast, et seal meie taga juba tulebki president koos oma saatjaskonnaga. Aire, kes tuli meist viimasena taipas küsida: “Kas on parem, kui me astuksime korraks kõrvale?”. Astusime trepikäänakul kõrvale ja üsna kõhtu sisse tõmmates andsime ruumi, et president koos saatjaskonnaga saaksid mööduda. Üsna kohmakas ja piinlik olukord.
Korraga tegin suu lahti ja ütlesin: “Tere, Kersti. New Yorgi Filiae Patriae tervitab Sind”. President Kaljulaid oli meie fiiliatel külas käinud New Yorgi Eesti Majas. Korporatsiooni õdedena me alati sinatame üksteist. Vaataski Kersti Kaljulaid rõõmsalt otsa ja tervitas meid korporatsioonide tervitusega: “Vivat crescat!” Nii möödus õnneks see natuke piinlik olukord. Kuna olin juba majas, siis jäin kuulama ka presidendi kõnet. Mulle meeldis, kuidas ta ütles lähtudes asukohast ja ümbrusest: “Kui palju vaime siit täna välja suitsutatakse juba ainuüksi sellega, et ESTO üritus sellises kohas toimub!” Võibolla tõesti just selles kohas, kus kõneles praegu Eesti Vabariigi president, asus kunagi klubi punanurk.
Külastasin korduvalt õepoeg Andrest, kes elab otse Kalevi staadioni kõrval. Päevad enne tantsupidu oli tore kuulda tema aknast ja näha katuseterrasilt, kuidas tantsupeo eeltreeningud käisid hommikust õhtuni välja. Mikrofonidest kõlasid kindla ja samal ajal leeberahuliku häälega mantrana kõlavad tantsujuhtide õpetused viimse lihvi andmisel tuhandetele tantsijatele. Kui me enne tantsupeo algust suures rahvasummas staadioni poole liikusime, müksas Kaja mind. “Vaata, minister Ratas! “
Pöörasin küll pead igale poole, ei näinud. Korraga mees meie kõrval ütles: “Ega minister ole ainuke tähtis, siin on teisigi sama uhkeid kui minister”. Vaatasin mehele otsa ja tundsin ära: “Enn Sarv!”. “Jah, see ma olen”, tunnistas too. Igaüks, kes on natukenegi Geni.com kaudu eestlaste sugupuusid uurinud, teab teda. Ta oli ka 1990. aastal rahva poolt valitud esindajana esimesel Eesti Vabariigi Kongressil. Mind ennast vaimustas, et tundsin ta ära Genis esitatud foto järgi. Nii sümboolne kohtumine, sest räägitakse tõsi- ja naljameeli, et eestlaste sees on laulu-ja tantsupidude geen.
Kuna see oli tantsupeo avaetendus, saabus staadionile ka laulupeo tuli ja toimus tule süütamine staadioni tuletorni. Rahvas tõusis juba Eesti hümni laulmiseks ühi-selt koos esinejatega. Hoog-salt algas esimene tants “Viimse reliikvia” filmilaulu sõnadega “Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”.
Istusime küll kõige kõrgemal viimases reas aga oleksin tahtnud olla veelgi kõrgemal, et näha tantsijate moodustatud mustreid. Eesti Televisiooni droonid lendlesid siin-seal taevas salapäraste mustade kopteritena ja nende abil sai tõesti suurepärased filmivõtted, mida näidati televiisoris tantsupeo otseülekandel. Ja saab siiamaani vaadata interneti vahendusel.
Tõelise huumori ja särtsuga tantsiti laulupõimiku järgi: “Kell üks – muna küps, kell kaks – karjalaps, kell kolm – tee tolm, kell neli – vana veli…, mis läks sujuvalt üle “Kes aias, kes aias, mesilane aias”. Mäletades laulu kurba lõppu, kui hooletu otsija jäi ilma, oli nii tore kuulda –”ja mina leidsin ja sina leidsid ja keegi ei jää ilma!”
Lõputantsuks tulid staadionile kõik 10 540 tantsijat , et ühiselt tantsida Tuljakut! Tõeline rahva pidu ja kui võtta arvesse, et istekohtade arv on 15 000 siis pealtvaatajaid kolmel etendusel oli siiski neli ja pool korda rohkem kui tantsijaid. Peo lõppedes peale kella üheksat oli ilm juba jahedavõitu. Aga, oh, milline soojus valdas südant.
Päeval enne laulupidu tuli paar kõva vihmasadu. Jooksin vihma käest Raekoja platsil asuvasse “Kaera Jaani” restorani, kus korporatsioon Filiae Patriae pidas oma kokkusaamise pidu. Väljaspoolt Eestit oli fiiliaid rohkem kui Eestimaa fiiliaid väga lihtsal põhjusel, nad olid kas tantsupeol või ette valmistamas laulupeoks.
Õhtu oli koos korporatsioon “Rotaliaga” nende Pika tänava majas. Seal olin koos abikaasa rotaalluse Tõnisega. Oli tore perekonnaõhtu koos ringilippavate ja rõõmsalt tantsivate lastega. Peeti ka tõsimeelseid, sügavmõttelisi kõnesid. Meelde jäid lausekatked tänuga “…see sügav abi Lääne korporatsioonidelt meie taasloomise aegadel… Nüüd on meie kohus tagasi anda”. “Samuti meenutades, kui raske oli meestel, kes tegid oma tööd painutamata selga okupatsioonivõimu ees…”
Rotalia minu jaoks on väga suure tähendusega. Minu isa astus Rotaliasse enne sõda. Tema parim sõber rotaallus Eduard Mets oli ta akadeemiline isa. Eduardi poeg, minu mees Tõnis on Rotalia liige New Yorgis. Samuti on astunud sellesse korporatsiooni ka minu kolm poega.
Rotalia meeskoori liikmed kutsusid kõiki oma korporatsiooni liikmeid laulupeorongkäigus osalema. Minu 72-aastane abikaasa ei lasknud seda endale kaks korda nimetada.
Ja saigi temal teoks, millest mina polnud osanud unistadagi. Rongkäigu kogunemine algas Rahvusraamatukogu eest. Tõnisel oli küll algul mure, kui ta märkas, et Rotalia laulukoori mehed olid ülikondades. Tema, kes alati eelistab ülikonda, oli seekord tuulejakis. Aga kui ta märkas, et vanemad Kanada rotaallused olid ka särkides, siis lihtsalt võttis jaki ära. Ilm oli ilus, päike paistis.
Laine Mets
Järgneb