Kallavere Rootsi külas kalapaadiga. Autori foto
Eestist eemal elades olen ikka tundnud puudust oma kooliaegsetest sõpradest. Seekord mul vedas, sain kokku nii oma keskkooli kui ka kunstiinstituudi (praeguse kunstiakadeemia) aja kaaslastega.
Keskkooli klassikaaslastega saime kokku Tallinna külje all asuvas Kallaveres, meie endise koolimaja juures. Meid oli kokku tulnud seitse, pluss meie matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo, Agult kuulsime, et ta oli mõelnud pensionile jääda peale Gustav Adolfi gümnaasiumi aega. Siis aga pakuti võimalust minna õpetajaks uude avatavasse riigigümnaasiumi Kohtla-Järvel, mis võtaks suuna täieliku eestikeelse õppe peale. Agu poleks Agu, kui ta oleks selle pakkumise mööda lasknud minna. Valgetähe V klassi teenetemärk kõneleb ise enda eest.
Meie olime ainuke ja väga väike 12 õpilasega eestikeelne keskkooli klass Kallaveres, kus sel ajal elas 6000 elanikku, kellest 80% venelasi, põhiliselt Maardu Keemiakombinaadi töötajad ja nende pered. Tagasi mõeldes, olime meie eesti lapsed nagu erakoolis nii väikese õpilaste arvuga. Raske oli jätta õppimata, ilma et õpetajale vahele jäid.
Vaatasime sisse meie endisesse kooli. See oli tüüpiline nõukogude aja koolimaja, suur neljakordne hallist telliskivist. Sama projekti järgi ehitati arvukalt koolimaju üle terve Nõukogude Liidu. Suundusime edasi, et astuda läbi meie ajaloo- ja kunstiõpetaja Henno Karjatse kodust. Tema tervis kahjuks ei lubanud kodust meiega välja tulla. Olime üllatunud, kui nägime kaetud lauda, mille ta abikaasa oli katnud. Juttu oli palju ja kõigest. Toa seintel rippusid õpetaja enda tehtud õlimaalid. Kuulasin huviga, kuidas klassivend Harry rääkis õpetajaga midagi maailma kaugete aegade tsivilisatsioonist. Viimastel aastatel olen suurt huvi hakanud tundma sama teema vastu, kohe sain õpetajalt raamatute nimed, mida tema on lugenud. Lubasime kindlasti sel teemal veel kontakti pidada.
Oli aeg edasi liikuda, sest plaanis oli käia Kallavere Rootsi külas, mille asutasid rootslased 14. sajandil. Külaelanikud olid hoolega alles hoidnud ennesõjaaegseid asju ja nii tekkiski rahva eestvedamisel muuseum, mis avati 2006. aastal. Sealses rehetares olid vanad viikingiaja paadid, rahvariided, põllutööriistad, ajastule vastavad toad mööbli ja lauanõudega. Ka oli õuel kivist ristikujuline mälestusmärk katkuohvritele. Pärast Põhja-sõda läbikäinud katk võttis Maardu mõisast ja Kallavere külast 437 inimese elu, mis moodustas 83 % elanikest.
Aeg oli jälle edasi liikuda. Sõites autoga mööda maalilisi küla- ja põlluteid möödusime üsna ligidalt Jägala joast. Seal toimusid 1978. aastal kuulsa filmi “Stalker” võtted, mis said saatuslikuks kõikidele filmiosalistele ja rezhissöör Andrei Tarkovskile, kes on tänapäeva filmimaailmas väga hinnatud. Küll kahtlustati, et Tarkovski kas sai mürgitatud Maardu Keemiatehase mürgiveega või mürgitati KGB poolt, kuna ta oli valitsusega poliitilises vastuolus ja emigreerus 1982. a.
Praeguseks on teada, et Jägala joa hüdroelektrijaama juures toimunud filmivõtetel puutusid nad kokku tugeva radioaktiivsusega (ilmselt radoon – looduslikult radioaktiivne gaas, levinud Eesti põhjakaldal Paldiskist kuni Narvani). Tarkovski suri 1986. aastal 54 aasta vanuselt kopsuvähki. Varem või hiljem surid samasse vähki filmi peategelased ja suur osa filmimisest osavõtjaid.
Möödudes sellest ohtlikust ja kurvast kohast jõudsime Jõelähtme golfiväljakute juurde. Meie sihtkoht oli Golfiklubi teisel korrusel asuv restoran. Avaral rõdul, suurepärase vaatega üle metsa merele, olid meil ka lauad ootamas. Tugeva tuule tõttu otsustasime siiski sisse minna.
Aga ka sees oli hea vaade läbi avarate akende. Palju oli meenutamisi ja üksteise tempude ettelugemisi. Tundsime, et oleme ikka jäänud samadeks, kes olime 50 aastat tagasi. Mailiis on selle aja sees laulnud läbi kõik laulupeod, Marika nagu minagi elab juba aastakümneid Eestist eemal, Rootsis. Maret töötas aastaid Soomes ja nüüd naudib elu Eestis. Kaja, mu parim sõber, on sama hakkamist täis kui vanasti. Alati on Harry ja Kaja need, kelle eestvedamisel saavad meie kokkutulekud teoks.
Kuulen muheda häälega Hansu juttu ja meenub lugu, kuidas tema ja klassivend Rein 1991. aasta augustiputshi ajal sõitsid majandite veoautodega Teletorni kaitsma. Täiesti juhuslikult leidsid nad, et olid oma autodega kõrvuti rivistunud, ühinedes veoautode barrikaadiga saabuvate vene tankide vastu. Õnneks, nagu teada, tankid keerasid tagasi…
Arhitektuuriõpingute kaaslastega, meie kursusel lõpetas meid 1978. a. kaheksa, sain seekord kokku korduvalt ja tekkis idee teha kolmepäevane sõit Lõuna-Eestis. Sõitsime viiekesi Mardi autoga. See oli tore sõiduaeg, omavahel vesteldes vaadata mööduvaid põlde, metsatukkasid ja külasid. Möödusime Hagudi mõisast, maadeuurija Krusensterni sünnikodust. Kahju, et see 17. sajandi maja seisab tühjalt ja ta kordategenise jaoks pole leitud toetust või huvi riigi poolt.
Tegime peatuse Raplas – huvitavalt planeeritud linnakeskuses. Kinomaja, mille kogu sein oli kaetud loodusepildiga. Tõrva, kus ma 1968-69 veetsin suved ujumislaagris olles, oli äratundmatuseni muutunud. Teadsin, et olen kesklinnas ja ikka ei suutnud ennast täpselt paika panna. Agulilinna miljöö asemel oli kujundatud keskus koos veekogude, väljakute ja skulpturaalsete ehitistega..
Võru linn võttis meid vastu muusika ja tantsuga. Seal toimus rahvuste pärimustantsu festival. Nägime peaväljakul jalutades saksa, vene, hispaania tantsijaid ja tantsusid. Valgas jalutasime muidugi üle piiri Valka. Poodidel olid nii Eesti kui Läti pool mõlemakeelsed sildid. Kohe Läti piirist edasi märkasin eemal suurte kirjadega kuulsat alkoholipoodi, kohta, kus paljud eestlased odavamaid alkoholijooke käivad toomas. Öömajal olime Võru ligidal Kubija hotellis. Looduslikult kaunis kohas järvede ja paljude matkaradadega.
Vastseliina ordulinnus
Täielik avastus minule oli muinasjutulinn, 14. sajandil ehitatud Vastseliina Piiskopilinnus, mille taastamistööd on lõpetamisel. Müüritorni otsa olid kured oma pesa teinud ja nagu me teada saime, olevat nad seal igal aastal nii kaua kui inimesed mäletavad. Oli nii põnev jalutada ringi taastatud ja taastamisel olevate varemete juures. Eriti, et nende planeerimistööde tegija kursusekaaslane Kersti oli meiega koos ja selgitas põhjalikult oma planeerimistööd. Kabelimüüride peal asuval laval on nüüd samal kohal, kus kunagi asus püha imerist, leidnud koha uus rist, mis õhtupimeduses saab valgustatud. Olin juba lugenud Tallinnas Pirita kloostri juures, et sealt algab 400 km pikkune palverännutee, mis lõpeb Vastseliinas. Nüüd nägin ise, kus ja kuidas palverändureid vastu võetakse. Palverändurite maja, valgete lambanahkadega kaetud voodid ja toad suurte vannidega, kus väsinud rändurid kosuda saavad.
Rõuge vaatetorn Pesapuu Autori foto
Rõuge Ööbikuorus nägime linnupesa kujulist Pesapuu vaatetorni, mille projekteeris võrulasest arhitekt Karmo Tõra. 30 meetri kõrgusest tornist saab vaadata kaugele üle Ööbikuoru. Pimeduse saabudes kasutatakse seal ka värvilisi valgusi, mis teeb koha veelgi lummavamaks. Torni ehitamiseks saadi Euroopa Liidult rahad. Rõuge vald sõlmis lepingu ja andis rahad firmale, kes hiljem tunnistas end maksujõuetuks. Vaatetorni ehitamise teostanud teine firma ja torni arhitekt pole tänaseni saanud sentigi raha. On tehtud ettepanekuid, et muuta Pesapuu külastamine tasuliseks ja niimoodi alustada tagasimaksmist töötegijaile.
Viljandis nägime Laidoneri platsi juures vastavatud Park Hotelli. Tsaariaegsest mahajäetud neljakordsest juugendstiilis majast olid alles jäetud vaid seinad ja lisatud klaaslift siseõue poole. Seejärel läksime uurima ordulinna ja lossivaremeid. Mardil restaureerimistööde pearhitektina oli seal palju tegemist peaväravate juures töötavate restaureerijatega ja koos temaga saime meiegi jälgida tööde tegemist. Vaadates ringi varemete juures, mis asusid künklikul maastikul orgude servadel tuli imelik tunne, kui sarnane see kohati oli Kesk-Ameerika väga vanade ehitiste ja küngastega.
Viljandi lossimägedes
Teise päeva õhtul jõudsime Pühajärve hotelli, Spa puhkekeskuse juurde. Ujusime basseinis. Nautisime vaadet Pühajärve kohvikutornist. Hommiku vara otsustasin mitte minna basseini vaid suundusin järve äärde. Vilkalt vudisid ringi robotid – muruniitjad. Muidugi olin ka mina valge spahotelli hommikumantliga nende ümber kaameraga siblimas. Järv auras veel ja lausa kutsus ujuma. Sõime hommikusööki hotelli rõdul ja nautisime viimaseid vaateid Pühajärvele enne Tallinnna poole tagasipöördumist.
Laine Mets
Järgneb
.
