Eesti-Vene piiriküsimus on olnud mitmete kirjutiste ja mõteavalduste aineks, peamiselt 1920. a. Tartu rahulepingu ja etniliste asustusalade taustal. Täielikuma ülevaate saamiseks Eesti ja Vene alade vahelise piiri kujunemisest lisaksin mõned õigusajaloolised andmed ja faktid.
Eesti kirdepiiril moodustas Narva jõgi aastasadade kestel, alates juba Vana-Liivima ja Orduriigi ajast, Eesti ja Vene alade/halduste piiri, väljaarvatud ajajärk Stolbova rahust (1617. a) kuni Suure Põhjasõjani, millal Rootsi valduste hulka kuulusid nii Ingerimaa kui ka Soome lahe rannikualad Narvast Viiburini.
Narva jõgi jäi Eestimaa piiriks ka Vene tsaaride valitsuse all pärast Põhjasõja lõppu. Narva linn oli eriolukorras, kuuludes aegajalt kas Eestimaa (või Tallinna) kubermangu koosseisu, Peterburgi kubermangu alla või allus otseselt keskvalitsusele. Ivangorodi kindlus ja linnaosa (asutatud 1492. a.) kuulusid Peterburgi kubermangu alla.
Ühtse Eestimaa kubermangu loomisel 1917. a. autonoomia-seadlusega oli Narva linn Peterburgi kubermangu alluvuses. Seetõttu polnud ta ka esindatud saadikutega Ajutises Maanõukogus, mis 28. novembril 1917. a. kuulutas enda kõrgeimaks võimuks Eestis. See ei takistanud aga Maanõukogu kohtlemast Narva linna kui Eesti kubermangu kuuluva Virumaa maakonna osa. Kinnitamist leidis see Iseseisvuse Manifestis 24. veebruaril 1918. aastal, milles Eesti Vabariigi piiridess kuuluvaks loeti “Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga”. Lähemad valitsemiskorraldused leidsid sättimist 19. novembri 1918. a. (seadus “Maa administratiivse jaotuse asjus”) ja 4. juuni 1919. a. (Eesti Vabariigi Valitsemis Ajutine Kord”) seadustes. Viru maakonna idapiir leidis lõpliku kinnituse Tartu rahulepingus.
Ajalooliselt pole Petserimaa ega Petseri/Irboska asulad kuulunud halduslikult omaaegsete Eestimaa või Liivimaa kubermangude või provintside alla. Seda nii Poola, Rootsi ja Vene valitsuse ajal. Kõigi nende sajandite kestel kuulusid Petserimaa alad vene vürstide (Pihkva, Novgorod) või tsaaride valitsuse alla.
Põhjasõjast kuni Vabadussõjani kuulus Petserimaa Pihkva kubermangu koosseisu. Eesti 30. märsti 1917. a. autonoomiaseaduslus ei puudutanud seda ala. Petserimaa ei kuulunu äsjamoodustatud Eestimaa kubermangu koosseisu ja seetõttu polnud ka esindatud Ajutises Maanõukogus oma saadikutega.
1917. a. autonoomiaseadlus nägi ette protseduuri Eestimaa ja Liivimaa vahelise piiri määritlemises eesti ja läti asustusalade põhjal, kuid mingit piiride ümberkorraldamist polnud ette nähtud Eestimaa ja Pihkva kubermangude vahel. Seda üritas ette võtta Maanõukogu omal käel. Põhjuse selleks andis Petseri Lobodka, Panikovitsa ja Irboska valduses elavate eestlaste (setude) avaldus 1. juulist 1917. a., mis jõudis Maanõukogu kätte 23. augustil. Administratiivosakonna aruande alusel ja soovitusel otsustas Maanõukogu 14. oktoobril “kuulda võtta” setude palve Eestiga ühinemiseks ja andis selle vastava seaduse eelnõu väljatöötamiseks administratiivosakonnale. Edasised sammud jäid aga ette võtmata järgnevate poliitiliste sündmuste ja Sasksa okupatsiooni tõttu.
Kuigi 24. veebruari 1918. a. Iseseisvuse Manifest ei nimetanud Petserimaad, olid seal elunevad eesti/setu asustusalad arvatud Eesti Vabariigi osaks kui Eestimaa “etnograafilistes piirides” asuvad. Samasugust terminoloogiat kasutati ka Saksa riigivoliniku Winniu’ga sõlmitud lepingus 19. novembril 1918. a. Seadusandlikku kinnitust leidis see 4. juunil 1919. a. ajutise valitsemiskorra seaduses, millega loodi Petserimaa maakond. Samuti kui Viru maakonna piirid, määritleti Petseri maakonna idapiir lõplikult Tartu rahulepinguga.
Nagu juba märgitud eelmistes kirjutistes, oli Tartu rahulepinguga määritletud piir Petseri/Irboska aladel rajatud strateegilistele kaalutlustele ja poolte vastastikuste järeleandmiste tulemusena. See piirijoon kulges tunduvalt kaugemale ida poole kui näiteks setude 1917. a. palvekirjas soovitatud piir Pihkva kubermanguga. Sellele seisukohale oli asunud ka Maanõukogu administratiivosakond, soovitades põhiliselt ühendada Eesti kubermanguga neli setudest enamusega valda umbes 250 külaga (700 ruutversta). See oleks hõlmanud tookordse Irboska alevi, kust piir oleks läinud sirgjoones põhja poole kuni Pihkva järveni. Lõunapoolseks piiriks oleks Riia-Pihkva kivitee kuni Misso mõisani, kuid haarates ka mõnikümmend setu küla kiviteest lõuna poole. Võrreldes seda praeguse Venemaa omavoliliselt märgitud piiriga moodustanud need alad suurema osa 1945. a. Vene Föderatsiooniga liidetud aladest.
Asjahuvilistele võiks nimetada, et Eesti ja Läti alade ajaloolised piirid ja haldusalalised jaotused on kartograafiliselt täielikumalt esitatud tuntud baltisaksa ajaloolase dr. Heinrich Laakman’i põhjapanevas teoses Die Batischen Lande… Staatsund Verwaltungsgrenzen in Ostmitteleuropa Historisches Kartnewerk I, München 1954.
Dr. Väino Riismandel
Artikkel ilmus esmakordselt Vaba Eesti Sõnas nr. 30, 27. juunil 1995.
