Oleme meie Vabariigi 98. aastapäevaks ammu harjunud, et Eesti on vaba ja iseseisev. Noored kodumaal, kes äsja ülikooli vastu võetud ei ole saanudki kogeda okupatsiooni brutaalsust ega võõrvõimu vaenuliku suhtumist eestlaste kui põlisrahva iseolemise pürgimustel. Noortel võõrsil on raske tajuda, et pagulaseestlaskonna elus domineeris enne 1991. a. augustit üks ja muutmatu siht – vabadus.
Välismaal olime iseseisvuse taastamise ja õigusliku järjepidevuse mõtte kandjad ning ikestatud kodumaalt läkitatud sõnumite edastajad. Suveräänsuse nimel riskiti okupeeritud Eestis vabaduse kaotusega või oma eluga. Meie ühine eesmärk oli riigi sõltumatuse taastamine.
Raske on leida vastust oluliseimale küsimusele: Mil määral on võimalik jääda eestlaseks ja säilitada tähendusrikast ühendust kodumaaga? Ei olnud kerge võita Eesti iseolemist ega võõrsil eestlasteks jääda. Võõrsil elavate eestlaste väikeste kogukondade asukohad on paratamatult olnud suuremate võõrkultuuride sulatuspottide keskel. Tihti imetlusväärne kodueestlastele on see meelekindlus, millega eesti kogukonnad välismaal on alles hoidnud ustavust Eestile, eesti kultuuri ja kahjuks kadumas keelt.
Ajalooliselt on vabadus alati inimesi lummanud. Vabadusega üldiselt kaasneb sõltumatus, enesemääramine, elamine oma põhiväärtuste järele. Vabariigi aastapäeva puhul tihti kinnitatakse truudust riigi iseseisvusele ja vabadusele, rahva püsimisele ja kultuuri säilimisele. Kuigi sõjaline agressiivsus Gruusias, Krimmis, Ukrainas ei tekita meil paanikat, siiski teame, et vabadust tuleb kinnitada iga päev.
On selge igale eestlasele, et Eesti riik nagu 1918. a. vajab tänagi eestlaste tugevaid käsi, tervet mõistust ning edasipürgivat vaimu. Jakob Hurdal oli enne Vabariigi sündi tähendusrikas kommentaar just selle kohta:
”Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.”
Positiivne suhtumine oludesse on meelepärasem kui raskustele allumine. Võtame tõsiselt ideed, et võõrsil on eneseusu hääbumine aidanud kaasa rahvusgruppide kadumisele.
Eesti vajab meid siin võõrsil ja meie vajame oma kodumaad, millele meie saaksime vajaduse korral toetuda.
Võtkem rahvuslikku hoogu Vabariigi aastapäeval,
Laas Leivat,
Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees
