Chicago Eesti Majas on olnud kombeks muusikalised ettekanded põimida aktuse kavasse. Seekord tehti teisiti: aktus toimus enne ning siis pärast lühikest vaheaega, algas Hando Nahkuri klaverikontsert. Aktuse avapalvus Gilda Karult toonitas paralleele iisraeli rahva põgenemisest Egiptusest eestlaste kogemustega tänapäeval. Mõlemal juhul ilmnes liigset nurinat ja virinat tulutoova töö asemel. Jumala abi aitas siis, võib aidata veel.
Chicago Eesti Maja presidendi Mehis Vahtra avasõna käsitles eestluse mõiste tekkimist läbi aegade.
Enamik eesti maa-alast vabanes vee alt kui Balti jääpaisjärv murdis kanali läbi tänapäeva kesk-Rootsi, mis langetas veepinda 25 meetrit. See pani aluse inimtegevusele Eesti maa-alal. Hiljem tulid mitmesugused peatükid eesti ajaloos; sõjad naabritega, ristisõda, jne. Ühise rahvuse tunne tekkis alles 19. sajandil. Oluline osa selles oli Jannseni loodud eesti hümni sõnadel (viis on F. Paciuse loodud Soome hümni oma), mis lauldi esimesel laulupeol. Otsustav samm oli eesti riigi iseseisvuse kuulutamine 1918. aastal.
Järgnes Chicago Eesti Maja eesti kooli laste esinemine. Kõigepaelt ringmäng, siis kolm laulu. Klaveril saatis neid Merike Adams, lapsi aitas kooli juhataja Maie Taits.
Aktuse peakõne pidas Oleg Dmitrijev, kes on poliitikadiplomaat Eesti saatkonnas Washingtonis. Enne seda pidas ta mitmeid ameteid, näiteks “Transantlantic Fellow of the U.S. Department of State” ning täitis muid ülesandeid seoses NATOga. Ta valdab eesti, vene, inglise, saksa ning prantsuse keelt.
Kõneleja tunnustas välis-eestlaste panust eesti riigi juriidilise edasikestmise alalhoidmises. Omariiklus on nüüd taastatud ning kestnud kauem kui iseseisvus möödunud sajandi esimesel poolel. Siiski, omariiklusest üksinda on vähe. Tähtis on ka viljeleda kultuuri.
Eesti on üks vähestest NATO liikmesriikidest, mis austab kohustust eraldada 2% riigi kogutoodangust sõjalisele kaitsele. Küberrünnak Eestile aastal 2007 viis tihedamatele sidemetele lääneriikidega, kes olid huvitatud eestlaste kogemustest. Kõneleja avaldas optimismi USA ja Euroopa Liidu vahelise kaubalepingu kohta. Lõpuks mainis, et saatkonna ülesannetesse kuulub hoida sidet väliseestlastega.
Tervitused teiste organisatsioonide poolt luges ette Siim Sööt. Seejuures täpsustas ta andmeid aukonsulaatide kohta. Neid on õige palju; 14 USA’s, ülejäänud on tõesti globaalses ulatuses, peaaegu igas maakera urkas, isegi Süürias ja Malis. Aukonsulaatide liikmed töötasu ei saa; kõik töötavad vabatahtlikult.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides läkituse luges Gilda Karu. Selles toonitati, et peame looma sidemeid kõikide põlvkondadega, põgenikega, nende järeltulijatega ning uute väliseestlastega, kes saabusid siia viimase 20 aasta jooksul.
Aktus lõppes pärast langenute mälestamistseremooniat, mida juhtis Taavi Kaups.
Pärast lühikest vaheaega järgnes Hando Nahkuri klaverikontsert. Kontserdi korraldas Enno Toomsalu nimeline kultuurfond. Hando Nahkur on rahvusvaheliselt suuresti hinnatud – tema CD DeusExClavier nimetati “Record of the Year – Die Platten des Jahres” Zeit-Online’i poolt.
Pianist esitas kokku neli viisi/põimikut. Esimene põhines Alo Matiiseni loomingul. Teine oli Robert Schumanni “Arabesque”. Kolmas sisaldas 1980-ndate aastate lõpupoole orkestri- ja kooriloomingut, mille Hando Nahkur seadis ümber sooloklaverile. Lõpupala oli Franz Liszti klaverisonaat, mida oli inspireerinud Dante taeva-põrgu komöödia. Ei ole enne kuulnud Chicago Eesti Maja klaverit nii kaunisti kõlamas.
Jõudes koju, kuulasin läbi CD DeusExClavier. Soovitan seda kõigile.
Andres Peekna
Ansambel Tuuletargad