Laupäeval 23. veebruaril s.a. tähistas väikene eesti rahvusgrupp koos sõpradega Clevelandis meie Vabariigi 95. aastapäeva. Tulime kokku juba koduseks saanud Der Braumeister restoranis, mis meile juba aastate jooksul on tuttavaks saanud ja kus meid alati soojalt vastu võetakse. Meid oli seekord 31 osavõtjat. Nende tõttu, kes tulid koos ameeriklastest abikaasadega või teiste estofiilidega, kes eesti keelt ei valda, otsustasime pidada ürituse inglise keeles, et kõigile oleks arusaadav.
Avasime kava U.S.A. hümniga, mille järel Hans Ruus tervitas koosviibijaid ja käsitles lühidalt meie ajalugu ja endisi Vabariigi aastapäevi, mil olime aktiivsed ja teovõimelised – kui oli meid palju – kõik täis indu ja energiat. Nüüd peame leppima sellega, mis meist järele on jäänud ja teeme siinjuures oma parima. Me austasime oma ridadest möödunud aastal lahkunud vabadusvõitlejaid, Juhan Arulat ja Heinrich Veiramit ja avaldasime tunnustust meie viimasele endisele vabadusvõitlejale, Andreas Ants Traksile, kes on veel meie ühiskonnas ja on aastate jooksul Ohio Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu esimehena olnud meie esindaja kõigis kohalikes rahvusvahelistes organisatsioonides ja on alati olnud hingega meie Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise üritustel. Kahjuks ta ei saanud tervislikel põhjustel meie hulgas viibida, aga ta saatis oma õnnitlused meie ürituse heaks kordaminekuks. Järgmisena sai sõna ja tõi tervituse Clevelandi Balti Komitee esinaine Miss Baiba Caunite, soovides meile ja meie rahvale õnne ja edu tulevikuks.
Me oleme õnnelikud sellepärast, et Clevelandis elab ja mängib vioolat tuntud Clevelandi Orkestri liige eestlanna Lembi Veskimets. Lembi on alati öelnud, et kui tal on võimalik, siis ta tuleb ja mängib meie üritustel. Nii ta tuligi ja mängis meile ka sel üritusel. Oli väga kena kuulda tema esinemist ja ta sai suure menu osaliseks – eestikeelsete tänusõnadega andis talle üle ilusad roosid 8-aastane Lianna Freeman.
Järgmisena oli sõna Peeter Orrol. Marianna ja Peeter Orro külastasid möödunud aastal Eestit ja kogusid seal väga huvitavaid muljeid ja tähelepanekuid. Peeter oli kokku pannud palju võrdlusi Eesti ja U.S.A. elust ja majanduslikest olukordadest ja andis meile lühikese ülevaate oludest siin ja kodumaal. Rääkis, et see oli tema ja ta abikaasa esimene külaskäik Eestisse peale iseseisvuse taastamist 1991. a. Tänavapilti vaadates tundub, et kõik on korras. Hästiriietatud inimesed tänavatel ja suur valik viimase aja autosid, mis ummistavad tipptunnil Tallinna liikluse. Poed on täis viimase aja moeriietust ja saadaval on kõik tuntud saadused nagu mujalgi maailmas. Toidud restoranis ja kaubahinnad poes on umbes samad, kui siin U.S.A.-s. Kõneleja võrdles mõningate kaupade ja teenuste hindu ning töötajate sissetulekuid Eestis ja siin. Ta muutis Eesti hinnad dollaritesse, et lihtsam oleks võrrelda U.S.A. hindade ja sissetulekutega ja tulemus oli hämmastav. Viimasel veerandil 2012 a. eesti töötaja keskmine palk oli $1,206 kuus või $14,472 aastas. Minimaalpalk U.S.A.-s on $7.25 tunnis, kes täisajaga minimaalpalgaga töötab, teenib $1,257 kuus või $15,080 aastas, seega eesti töötaja keskmine palk aastas on $608 vähem, kui minimaal palgaga töötajal U.S.A.-s, keda siin peetakse vaeseks. Rääkides pensionist (Eestis said pensioni 2012 a. peaaegu 405,000 inimest, umbes 30% rahvaarvust). Keskmine pension Eestis möödunud aastal oli $402 kuus või $4,824 aastas. Keskmine “Social Security” sissetulek U.S.A.-s oli 2012 a. $1,237 kuus või $14,844 aastas, seega Eesti pensionäri sissetulek on kolm korda väiksem, kui U.S.A.-s, aga hinnad kaupadel ja teenustel on samad – eesti inimesel peab olema päris raske elada.
On hea kuulda ja lugeda Eesti edusammudest ja saavutustest maailma ajakirjanduses ja meedias, kus räägitakse Eesti majanduslikust ja rahalisest stabiilsusest. Mis aga muret teeb, on elatustaseme vahe rahvaga maal ja lihttöölistega linnas, riigitöötajad ja tegelased elavad suhteliselt hästi. Niisugune klassivahe eesti ühiskonnas võib tulevikus tekitada rahutusi ja raskusi, et säilitada meie riigi heaolu, kultuuri ja vabadust. Peeter Orro lõpetas oma sõnavõtu palvusega Eesti kestva vabaduse eest ja ütles ka söögipalve.
Lõppsõna ütles Karin Ruus. Ta tänas Lembi Veskimetsa tema muusikalise ettekande eest, Peeter Orro’t ja Hans Ruus’i sõnavõttude eest ja Aavo Puussaart hümnide muusikalise saate eest, mille viimane lindilt mängis. Karin märkis veel, et oli kusagilt kuulnud, et selleks, et olla õnnelik, pead tegema kolme asja: 1. Austama oma minevikku; 2. Elama olevikus ja 3. Lootma tulevikule. Ta leidis, et oleme saavutanud kõik kolm ja saatis oma parimad soovid üle kauguste vabasse Eestisse. Koosviibimise ametlik osa lõppes Eesti Vabariigi hümni viimase salmiga. Seltskondlik osa algas ühise õhtueinega, kus oli hea võimalus vestelda vanade sõpradega ja luua uusi, loodetavasti kestvaid tutvusi ja sõprusi.
Hans Ruus