Erki Peegel, Krista Kulderknup, Siim Kabrits. Foto: Arengufond
Küllap kõik mäletavad kadunud president Lennart Mere üleskutset otsida Eesti Nokiat. See tähendas üleskutset leida Eestile korraga nii kuvand kui eksportartikkel – midagi, mis soliidselt esindaks meid väljapoole nagu Nokia Soomet.
Alates taasiseseisvumisest on Eesti palavikuliselt otsinud endale seda kuvandit ja toodet. On ju teada, et väikeriigi maine on väga määrava tähtsusega, selle üle me kodumaal eriti ei vaidle. Mida selgem ja eristuvam on kuvand, seda kaugemale kõlab riigi nimi ja seda raskem on meie maa olemasolu unustada. Eriti kui mõne naabri saabas sooviks siit taas kord üle sõtkuda. Niisiis on Nokiat kui kuvandit vaja.
Aastate jooksul on korraldatud mitmeid mainekampaaniaid, proovitud sõnastada Eesti nägu ja nopitud välja väärtuslik: sellega on jõutud kohati heade tulemusteni – teatakse Skype´i ja Eestit kui e-riiki. Kunagine 1990. aastatel käivitatud Tiigrihüppe projekt on end õigustanud, 20 aastat hiljem teatakse Eestit tubli digiriigina. Siiski pole see piisav. Kõrgtehnoloogiliste riikide kõrgliigas me väikesena mängida ei suuda, majanduslik võimekus seab oma piirid. Samas ahhetatakse Jaapanis meie seenepilte nähes ja imetletakse, et küll meil on ilus loodus. Shangai EXPO näitusel 2010. aastal küsiti korduvalt Eesti boksi seintel rippuvate metsa- ja rabafotode kohta, et kas olete need pildid lavastanud – sellist muinasjuttu ei saa ju olemas olla. See on ainult vihje väljastpoolt. Meil endil tuleb nende vihjetega midagi peale hakata.
Mahe-Eesti – kes me oleme?
Mahe-Eesti liikumine sai alguse eelmisel kevadel nelja noore eestlase eestvedamisel, kes mõistsid, et meie puhast loodust ja suurt mahepotentsiaali on märganud küll teised rahvad meie ümber, ainult mitte meie ise. Arengufondile esitatud idee nägemuses kangastus Eesti jätkusuutliku ja puhta keskkonna ja toiduga maana – Mahe-Eestina. Sellisena, nagu me kõik Eestit näha tahaksime – puhta ja puutumatuna. Krista Kulderknup, Siim Kabrits, Katre Ratassepp ja Erki Peegel on ettevõtluse, majanduse ning turunduse taustaga inimesed, kes said aru, et Eestil tuleks oma kasuks pöörata meie n-ö suurim puudus – väikesest rahvaarvust tingitud hõreasustus koos laiade metsamassiivide ja mahepõllumaadega. Keskkonna puhtus tuleb panna arvude keelde ja näidata majanduslikus võtmes selle võimekust nii metsa kui põllumaa kontekstis. Arengufond valis Mahe-Eesti idee üheks 2015. aasta võiduprojektiks, mis sai ülesandeks aasta jooksul arendada välja võimalus Mahe-Eesti liikumiseks, esmalt läbi mahemetsa kuvandi. Möödunud aastaga tegi eestvedaja Krista Kulderknup usinasti tööd ning liitis sadu abilisi ja vabatahtlikke, kes nõu ja sõnaga aitasid täita esimest suurt ülesannet: sõnastada Mahe-Eesti terviknägemust. Ja täita esimest praktilist ülesannet: aidata kaasa Eesti metsa mahedaks tunnistamisele. Viimane polegi nii kerge.
Metsade potentsiaal
Eestlane sõidab 10 kilomeetrit linnast välja marjule-seenele või läheb rabasse jalutama ja mõtleb, et see pole midagi erilist. Normaalne. Igaüks teeb ju nii. Naabrid teevad nii. Lätlased, venelased teevad nii. Sügisesel nädalalõpul on kõik metsaalused autosid täis pargitud – käiakse marjul-seenil, niisama uitamas. Ei mõelda ka sellele, et meie mets on läbinist puhas. Muidugi on puhas! See on enesestmõistetav, sest pole kuuldudki kemikaalidega mürgitatud puupõldudest. Meie looduslik mets on aga kaugema maailma silmis midagi erilist, millest võiks ka kasu lõigata kohapeal. Organic Estonia ehk Mahe-Eesti idee mõte on asi nii korraldada, et puhta looduse metsa ja põllutooted saaksid prioriteetideks number üks nii Eesti siseturul kui ekspordiartiklina. Ent pikk tee on minna: alles me õpime nägema puude taga metsa ehk metsa väärtusi tundma lisaks puidule: okkaid, vaiku, marju jne. Kõike, mida saaks metsas väärindada. Eestis on see teemakäsitlus alles algusjärgus ja kuulame hoolega põhjanaabreid soomlasi, kes on potentsiaali ära tabanud ja oma metsateemalistes tulevikuarvestustes maininud, et ühel päeval – mitte kauges tulevikus – ületab väärindatud metsasaaduste ehk okaste ja marjade ja muu taolise tulu Soomes puidust saadava kasumi. Kas meil võiks olla sama tulevik? Ilus oleks, pääseks liigsetest lageraietest. Eesti metsades tegeletakse paraku alles põhiasjalikult puiduga ja isegi marjade müük ekspordiks on alles lapsekingades.
Eesti mets mahemetsaks
Pealtnäha tundub kodueestlasele Eesti metsa mahedaks tunnistamine midagi üleliigset ehk sissemurdmisena lahtisest uksest. Kõik ju teavad, et meie metsad on mahedad! Eesti riigimets omab tõsist rahvusvahelist sertifikaati FSC, mis ei luba kemikaalide kasutamist ja see justkui annaks mahemetsa tiitli meile iseenesest. Siiski pole see nii lihtne. Metsasaaduste korjamisel ja väärindamisel on omad reeglid. Tuleb üles ehitada ja mehitada kontrollsüsteemid toote ja tooraine tuvastamiseks, tuleb luua registrikeskkond. Seadusandlusse tuleb tuua mõiste “mahemets”. Muidu ei saa hakata kasutama mahedat kaubamärki kõigil metsasaadustel. Seda kõike veel ei ole. Terve esimese aasta on Mahe-Eesti meeskond tegelenud mahemetsa idee propageerimisega ja tutvustanud seda paljudes instantsides ja asutustes. Praeguseks on jõutud niikaugele, et sügisel saab kokku Riigikogu keskkonnakomisjon, kes seadusandluse muudatuste kaardistamisele on lubanud kaasa aidata. Sarnaselt mahepõllumaale peab sündima ka ametlik mõiste “mahemets”. Ikka selleks, et mahemetsa tunnustusega korjatud mustikat saaks õiglase hinna eest müüa nii meil kui ka väljaspool. Sellega paraneb ehk vaesemate Eesti maapiirkondade elatustase. Puhas toit maksab.
Mahetoit ja maheturism
Mahemets on alles algus. Organic Estonia ehk Mahe-Eesti meeskond on tegelenud mahemaastiku kaardistamisega. “Mahe” mõiste ei hõlma ju ainult metsasaadusi, vaid ka metsaga suhtlemist, metsas käimist, mahedat hoiakut kõige ümbritseva osas. Mahe kui eriline, kestlik suhe looduskeskkonnga üldiselt peaks levima kõigis eluvaldkondades.
“Mahe” sobib eestlasele, võiks öelda et mahe on eestlaslik. Oleme ju rahvas, kes on osanud keskkonnaga koos elada kuni viimaste aegadeni ja seda oskust ja tahtmist ei tohi lihtsalt käest lasta. Mahemõtlemise levikuga sooviks kogu Eestit mahendada, suunata kestlikele radadele. Samas mitte vaeseks jäädes, vaid korralikku tulu teenides.
Mahe-Eesti alustab metsast, teisena kaardistab turismi- ning toidusektori võimekuse ja vajadused ning laieneb siis farmaatsiatoodeteni. Ärme ka unusta, et Eesti on Euroopas 4. kohal ja maailmas 5-6. kohal mahepõllumaa osakaalu poolest, mis moodustab ligi 17 protsenti meie kogupõllumaast. Need on ilusad numbrid.
Probleem on aga selles, et tegu on seni vaid potentsiaaliga, mida pole rakendatud: mahepõllumaa ei tooda meil eriti tulu ja seisab jõude. Puudu on oskused, seadusandluse paindlikkus ja infrastruktuuri toetus. Siinkohal on Eestile eeskujuks Taani, kes oma napi 6,3 protsenti mahepõllumaaga on osanud teenida arvestatavat tulu nii riigi sees kui eksporttoodete näol. Algust tehti Taanis sellega aga juba 20 aasta eest, mil riik otsustas, et Taani hakkab mahepõllumajandusse tugevalt panustama. Vilju lõikavad nad aga nüüd.
Ka Mahe-Eesti liikumise esimese sammuna tuleb veenda riiki, et Eesti valiks omale Mahe-Eesti suuna. Kogu mahetegevus tuleb riigis komplekselt ja terviklikult üles ehitada. See on Mahe-Eesti meeskonna esimene ja kõige suurem ülesanne.
Helen Arusoo
Mahe-Eesti vabatahtlik
