http://etv.err.ee/v/elusaated/pealtnagija/pealtnagija_lood/7cb7657f-d7d3-41b2-9b0d-dc80b8de788b
Möödunud aastal pärjati Oscariga dokumentaalfilm “Searching for Sugarman” unustusehõlma vajunud, kuid paari tulihingelise fänni abil taas kuulsaks saanud muusikust Sixto Rodriguezest.
Kuulsaks said siis ka uuesti tema laulud, millest ühes lauldakse “eestlasest peainglist”.
ETV saade “Pealtnägija” uuris välja, kes see ingel oli ning mis on temast nüüd saanud, kirjutab saate autor Roald Johannson ERR kodulehel.
See oli film, mis sulatas oma eheduse, siiruse ja uskumatute pööretega kümnete miljonite vaatajate südamed.
Möödunud aastal parima dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud “Searching for Sugarman” ehk “Otsides suhkrumeest” jutustab imelise loo Ameerika folklauljast Sixto Rodriguezest, kes sai enesele teadmata ebamaiselt kuulsaks teisel pool maakera Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Sixto Rodriguez andis oma ainsad plaadid välja 1970-ndate alguses. Kriitikud kiitsid Mehhiko juurtega lauljat küll taevani, kuid ameeriklased tema plaate miskipärast ei ostnud. Rodriguez haihtus lavalt sama kiiresti kui oli sinna sattunud ning asus ehitustööliseks. Ent imelisel kombel hakkas tema muusika elama oma elu hoopis ookeani taga Austraalias, Uus-Meremaal ja eriti Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus Detroidi ehitajast sai enese teadmata kümnete miljonite poolt kummardatud ikoon.
Konks, miks Rodriguez oma menust teada ei saanud, peitus mitmetes legendides, mis mustal mandril tema kohta levisid. Nimelt arvasid miljonid fännid, et nende iidol oli sooritanud enesetapu. Võite siis ise aimata Rodrigueze üllatust, kui ta mõnikümmend aastat hiljem paari tulihingelise fänni poolt pooljuhuslikult Detroidi ehituselt üles leiti. Lõuna-Aafrikas ootasid lihtsat palgatöölist limusiinid, sähvivad välklambid ja kümned tuhanded fännid. Sellele järgnes loomulikult ülemaailmne kuulsus – uued kontserdid, intervjuud, telesaated ja nii edasi.
Aga miks see kõik peaks eestlastele korda minema? Aga just laulusõnade pärast, mis paljudele Eesti fännidele dokumentaalfilmist kõrvu kumisema jäid: “My Estonian Archangel came and got me wasted” (“Tuli minu eestlasest peaingel ja jootis mu purju”).
Need saatuslikud lauluread saatsidki “Pealtnägija” teekonnale Ameerikas ja Eestis, milles harutati esmakordselt lahti Rodrigueze nii nimetatud “eestlasest peaingli” saladuse.
“Pealtnägija” esimeseks peatuspaigaks Ameerikas oli Detroidi eestlaste selts. Enamik sealseid eestlasi on Rodrigueze imelisest loost kuulnud ning selgitanud juba ka välja, et tema eestlasest sõber ehk peaingel oli mees nimega Heikki Kansa.
“Jah, see oli minu jaoks samuti üllatus, kahtlemata pani see asja kihama, et rohkem uurida, et kes see siis lõpuks oli,” rääkis Detroidi eestlane Axel Peil Rodrigueze laulust.
“Sealt edasi tekkis huvi, kellega ta on sugulusvahekorras, kust ta pärit on, kus on tema juured,” seletas ka Ingrid Peil. “Ja et ta on eestlane ja on siinkandis üles kasvanud – see on kõik väga põnev ja huvitav.”
“Pealtnägija” suunati Detroidis edasi Harry Kansmani poole, keda sealne umbes 70-pealine eestlaste diasporaa tunneb kui kroonikut, kel kõik omavahelised sugulussidemed korralikult dokumenteeritud.
Harry abiga jõudis “Pealtnägija” selle loo ühe võtmeisikuni, Eduard Kansani, keda tunti esimese Eesti vabariigi ajal viljakaima valmimeistrina. Muuhulgas Paldiski ja Tapa gümnaasiumide direktorina osales Eduard aktiivselt Eesti iseseisvumise protsessis, olles ka meie esimese vabalt valitud parlamendi ehk Maapäeva liige. Eduard Kansa oli Harry onu ehk tema isa vend. Heikki Kansa ehk loo peategelane ja “eestlasest peaingel” oli aga Eduard Kansa lapselaps – tema poja Manueli poeg.
“Manuel emigreerus Ameerikasse 1948. aastal koos oma naise Selma ja kolme lapse – Heikki, Kalle ja Mattiga,” rääkis Harry Kansman. “Manuel oli insener ja Selma arst. Manuel käis ka Wayne’i ülikoolis ning projekteeris sildasid mitmele meie osariigi kiirteele.”
Heikki Kansa sündis Viljandis 1943. aastal Selma ja Manueli esimese pojana. Viis aastat hiljem otsustas pere sõjakoleduste eest USA-sse sugulaste juurde põgeneda. Seesama Heikki, kelle nime raius Rodriguez paarkümmend aastat hiljem oma imeilusasse muusikasse, oli sugulaste sõnul üsna vastuoluline tegelane. Doktorikraadiga matemaatik oli ühel hetkel ülikoolis õppejõud, kuid järgmisel võis ta oma karjääri sinnapaika jätta ja elada kuu aega järjest näiteks telgis lageda taeva all.
“Ta oli haritud mees, professor, aga oma viimastel eluaastatel oli ta rahul metsatöid tehes ja lihtsat elu elades,” kinnitas ka Harry Kansman.
“Ta oli haige, tal oli vähk ning ta oli kaks-kolm korda juba haiglas olnud ning teadis, et tal pole enam kaua jäänud,” paljastas Harry abikaasa Dolores Kansman, et Heikki Kansa suri 2010. aastal, 67-aastaselt.
“Pealtnägija” järgmine peatus oli “eestlasest peaingli” kaheksa aastat noorem vend Kalle Kusti Kansa, kes sündis ja kasvas üles täielikult Ameerikas. Oma vanemat venda iseloomustab ta kui meest, kelle elu oli üks pidev ekspeditsioon. Heikki oli nii kunstnik, matemaatik kui professor aga ka puuraidur, hipi ja mootorrattur ja seda kõik ühes isikus. Tema tujudemuutust tõestas ilmekalt ka üks varahommik 1960ndate keskel, kui Heikki teatas perele, et liitub nüüd Mereväega. “Ma arvan, et see oli pärast ühte õhtut, kui ta käis sõpradega väljas ja nad arvasid, et oleks hea idee järgmisel hommikul Mereväega liituda ja seda ta ka tegi,” meenutas Kalle. “Kunagi ei võinud teada, mida Heikkist järgmiseks oodata.”
“Tal oli mootorratas, mitu suurt koera,” iseloomustas Heikki elu Kalle naine Marie Kansa. “Ta tegi erinevaid töid – töötas Alaska torujuhtmel, paar aastat jõulukuuskede farmis.”
Kuigi haldamatu persoon, nõustuvad kõik sugulased, et Heikki oli ka geenius ja seda eriti reaalainetes.
“Ta oli väga tark, aga ta ei uhkustanud sellega,” rääkis Kalle Kansa. “Ta oli väga alandlik ja ei öelnud kunagi kellelegi, et on temast targem.”
Kallele meenub, kuidas vanem vend tema eest alati hoolt kandis ja ta kahetseb siiralt, et nad viimastel aastatel enam väga lähedased ei olnud. “Ma tean, et ta oli vaba hing ja mõnikord ma soovin, et ma oleks olnud rohkem tema moodi,” tunnistas Kalle.
Detroidi naabrusest leidis “Pealtnägija” üles Heikki hipiperioodi kõige lähedasema inimese, tema eksnaise Linda Kansa. Linda on sada protsenti ameeriklanna, kes 1960ndate lõpul hipide seltskonnas ühte pikajuukselist ja lahedat Eesti kutti märkas.
“Ta oli väga tähelepanuväärne mees, väga pikk ja tal oli nahktagi seljas, mina aga olin noor ja romantiline ning küsisin kohe, et kes see on,” meenutab Linda. “Järgmine hetk oligi ta mu ukse taga.”
Lindale meenub, et Heikki oli hipide seltskonda sattunud ühel oma paljudest otsinguteetappidest. Seal ta siis kohtaski noort muusikut Sixto Rodriguezt, kes eestlase tarkusest lummatud oli.
“Ma ei ole kindel, kuidas nad üldse üksteist teadsid, aga ma kahtlustan, et Rodriguez mängis baarides ja Heikki käis baarides ning nii nad kohtusidki,” arvab Linda. “Heikki oli filosoof ja ma arvan, et nad jõid natuke ja filosofeerisid koos.”
Linda teab, et Rodriguez tegi Heikki oma laulusõnades surematuks ja see on tema arvates muljetavaldav. “Ma ei arvanud, et see Heikki päris nii surematuks teeb nagu viimastel aastatel on juhtunud, aga ma teadsin seda jah,” sõnas Linda.
Heikkist ja Rodriguezest said ühel hetkel küll head sõbrad, kuid toonane naine Linda ei mäleta, et nad väga pikki aastaid oleksid suhelnud.
Aga nii kui Rodrigueze imeline elulugu kinoekraanidele jõudis, sai ülemaailmne hitt ka nii-öelda “eesti peaingli” laulust. Kümned amatöörkitarristid postitavad YouTube’i sellest palast ohtralt oma töötlusi, kus nad siis lüürilise empaatiaga kellestki tundmatust eestlasest lõõritavad.
“Ma arvan, et Heikkil oleks piinlik ja ta oleks rabatud, kui ta sellega kaasnevat tähelepanu saaks,” arvas Linda. “Aga tal oleks oma sõbra Rodrigueze pärast hea meel.”
Aga too kurvameelne lugu pole tegelikult siiski ainus Rodrigueze looming, millesse ta oma sõbra Heikki jäädvustanud on. Oma teisel, 1971. aastal ilmunud albumil kõlab lugu pealkirjaga “Heikki’s Suburbia Bus Tour”.
“Ma kuulsin seda ja see on tõsi – inimesed istusid oma äärelinnas tuuribussi ja sõitsid Detroiti, et näha mustanahalisi inimesi, kodutuid, hipisid ja muud nende meeltlahutavat,” seletas Linda. “Ilmselt pidas Rodriguez seda mõnevõrra solvavaks, mis see ka oli, nii et ta rentis bussi ja mõtles välja plaani, kuidas nad kambakesi, ma ei tea palju neid oli, äkki umbes 40, sõidavad mööda eeslinnasid.”
Kroonik Harry Kansman selgitas, et Eduard Kansal ehk Heikki vanaisal oli kolm last – Tom, Manuel ja Irene Kansa, kellest sugugi kõik Ameerikasse ei põgenenud. “Irenel oli kaks last – Kalle Lindi ja Irene Marie Tehva Lindi ning Kuno Tehva on Irene Marie poeg,” tõi Harry välja üllatava seose praeguse Eestiga.
Kuno Tehva on laiemale avalikkusele tuntud kui Nõmme Kalju jalgpalliklubi president ja ettevõtja. “Et see laul räägib meie sugulasest, on vahva ja see lugu iseenesest, kogu see Sixto Rodrigueze lugu, on väga liigutav,” tõdes Kuno Tehva. “Ma olen ju üles kasvanud Kansade suguvõsa juttude sees ja sõjajärgne aeg oli väga keeruline. Meie pere on läbinud rasked ajad ja on sõja tõttu väga palju killustunud, üle maailma laiali.”
Et Eduard Kansa oli Paldiski kooli direktor, siis suvitati tihti Paldiski kõrval Leetse mõisa maadel. Kuno Tehva peab tõenäoliseks, et ka väike Heikki Kansa enne perega USA-sse emigreerumist Leetses ringi tatsas. “Tõenäoliselt nii oligi ja need juured on siit kõik alguse saanud,” usub Tehva. “Maailm on väike ja üks uus lugu sünnitab võibolla ühe teise uue loo. See on kindlasti üks liigutavamaid lugusid mida ma olen kuulnud ja ma arvan, et meil kõigil on hea meel ja uhke tunne olla osa sellest ühte või teistpidi.”
“Pealtnägija” saade on järelvaadatav ERR kodulehel err.ee