Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival 7.-12. maini Prima Vista toimub tänavu juba 15. korda. Seekordse festivali teema on «Tulevikumuusika ». Tuleviku, oleviku ja kirjanduse seostest arutleb festivali patroon, kirjanik Hasso Krull.
Intervjuu ilmus Postimehes.
PM: Ühe Prima Vista ürituse eelteates märgitakse, et juttu tuleb probleemidest, mida ei saa lahendada (nt inimkonna saatus, Eesti tulevik, maailmalõpp, tsivilisatsiooni häving), aga mis lahendavad varem või hiljem meid. Kas sellised probleemid ei peaks olema mitte poliitika, vaid filosoofia ja kunsti (sh kirjanduse) «haldusalas»?
Hasso Krull: Suurte ja tõsiste küsimustega ei tegele ükski asutus. Nagu ütleb Timothy Morton, on üleilmne soojenemine «kuri probleem», st me saame sellest täielikult aru, aga sel pole ratsionaalset lahendust. Pole ühtki ministeeriumi, kus mõeldaks selle peale, kuidas soojenemist aeglustada ja tagajärgi leevendada. Poliitikud kas alahindavad ohte või salgavad need hoopis maha, muutes sellega olukorra veel hullemaks. Aga aeg saab otsa.
Olen ise seda meelt, et «maailm» sõna vanas tähenduses on tõesti lõppenud. Varem oli maailm tegutsemise taust. Inimesed toimisid maailmas, jälgides toimuvat maailma taustal. Soojenemise ajastul on see taust aga inimtegevuse külge kleepunud. Iga liigutus mõjutab kohe tervet tausta, alates juba auto süütevõtme keeramisest. Sellepärast täidabki maailma aset nüüd «keskkond», tsivilisatsiooni omatehtud kookon, kust kõigest väest püütakse välja rabeleda ja mässitakse end niimoodi veel rohkem sisse.
Arvan, et uus maailm saab sündida ainult läbi metamorfoosi. Sada aastat tagasi osati tulevikku mingil määral kujutleda, ulmelises fantaasias olid paljud tänapäeva vidinad ammu olemas, rääkimata raskest tehnikast. Praegu ei julge aga keegi oletada, mis toimub siin planeedil saja aasta pärast. Muutus tuleb nii suur, et see käib üle mõistuse. Kirjandus, kunst ja filosoofia ei saa lahendada ühtki probleemi.
See, mida avalikus kõnepruugis nimetatakse «kultuuriks», on tegelikult kultuuri ääreala, teatav marginaalsus. Just äärealadel saavad tulevased sündmused kõige varem nähtavaks. Tulevik tõuseb vaikse käginaga ääre pealt, kuni temast saab mühisev sündmus, mis ujutab üle kõik. Kirjanikud, kunstnikud ja filosoofid peaksid seda märkama. Nende ülesanne on pühenduda millelegi, mida Margus Ott on nimetanud «meelemärkuseks».
Meele-märkuse kaks astet on viivitamine ja vaatlemine. Vaatlemine viiakse tegutsemisest lahku, nii et mineviku ja tuleviku tervik saab ilmneda puhtal kujul, ilma et igapäevane rähklemine seda ähmastaks. Siis hakkabki välja kooruma taipamine, kuhu me õieti liigume ja mida üldse tasub teha. See taipamine ongi kirjanduse mõte.
PM: Teie kui patrooni tervitustekst festivalile on kantud reaktsioonilistest meeleoludest, muuhulgas sisaldab see järgmise üleskutse: «Mässake, noored ja vanad, mässake, lapsed ja lapselapsed, mässake, memmed ja taadid!» Kas teie meelest on mässumeelest puudu meie ühiskonnas või kirjanduses või mõlemas?
Eesti on praegu ökotsiidi olukorras. Hävitatakse metsi, tapetakse elusloodust, reostatakse põhjavett ja tühjendatakse maad. Rüüstamisest ei pääse isegi põlised pühapaigad, mida valitsus seni on keeldunud arvele võtmast. Kõike seda õigustatakse võlusõnaga «suur investeering». Aga Eestis pole kunagi rahaliselt hinnatud looduslikku kapitali, selle väärtust tulevastele põlvedele ja täna siin elavatele inimestele.
Eestis on veel nii mõndagi, millel on eriline väärtus kogu Euroopa jaoks. Meie loodus ei ole «ressurss», mida võib tasuta lagastada ja hävitada, vaid tulevikus järjest hinnalisemaks muutuv kapital. Tõeliselt suur investeering oleks just investeering looduslikku kapitali, selle hoidmisesse ja kasvatamisesse. Praegu on paraku tegu hoopis röövinvesteeringutega.
Tegelikult ma mässama ei kutsugi. Õigupoolest on see äratushüüd. Ökotsiidi olukorras peaks igaüks tegema kõik, mis ta saab ja suudab, et kriisist välja tulla. See «mäss» ei saa olla mingi purse, vaid peab olema pikaajaline lakkamatu töö. Noored üksi ei tee siin midagi ära. Kriisiga peavad tegelema kõik, kes olukorra tõsidust mõistavad; vähehaaval hakkavad seda muidugi mõistma ka need, kes praegu alles ebalevad ja kahtlevad. Kirjandus on vaid ühiskonna väike osa, aga ta ei saa jääda sellest «mässust» puutumata.
Kirjanduse aine pole kirjandus, vaid elu ise, kõik põletavad, erutavad ja valulised küsimused. Praegu on Eesti maanteedel sõitmine muutunud masendavaks kogemuseks. Juhan Liivi luulerida «eile nägin ma Eestimaad» on saanud uue, traumaatilise tähenduse. Näeme hävingut juba palja silmaga; kuid see, mida näeksime ülevalt õhust või mis mõnedes paikades toimub maa all, on veel kohutavam. Aga kes tahaks oma lapselastele öelda: põgenege siit, lahkuge Eestist kiiresti, sest sellest maast saab peagi poolkõrb.
Möödunud sajandi teisel poolel toimus suur ühiskondlik nihe. Varem oli lääne ühiskond suunatud distsipliinile ja normaliseerimisele, niihästi siin- kui sealpool raudset eesriiet. Eitus ja mäss omandasid siis kiiresti tugeva tähenduse, sest vastandusid distsipliinile ja normile. See aeg on nüüd läbi saanud. Asemele tuli ühiskond, mida on nimetatud kas kontrolli, saavutuse või läbipõlemise ühiskonnaks, olenevalt vaatepunktist. Selles ühiskonnas on vabaduse ja sunni erinevus kadunud.
Inimene on «iseenese ettevõtja », ta on korraga iseenese isand ja iseenese ori. Siit tuleneb rida tänapäevale iseloomulikke psüühilisi häireid, ennekõike hüperaktiivsus ja depressioon, mis on muutunud epideemiliseks. Sellises olukorras pole vanaviisi mässamisel mitte mingisugust mõtet. Loosungid stiilis «Viva la revolución!» kuuluvad pigem meelelahutuskultuuri valda. Seepärast tekibki hõlpsasti apaatia, tunne, et me ei saa mitte midagi teha.
Väljapääs on siiski olemas. See võib tunduda paradoksaalne, aga kõik algab väsimusest. Inimene on oma elust väsinud, kõigist oma saavutustest ja lakkamatust positiivsusest väsinud. Ta jääb oma väsimusega üksi. Nüüd saabubki olulise murrangu moment. Tuleb õppida olema koos väsinud. Väsimusest võib saada kosutav kogemus, isegi uue kogukonna alus. See on tee kurnavast individualismist välja.
Siingi on «mäss» ainult metafoor. Tegelikult jõutakse nii teatava askeesini. Tänapäeva askees algab meedia-askeesist, inimene hakkab sotsiaalvõrgustikke kasutama teisiti ega istu enam lihtsalt ajaviiteks teleka ette. Vähehaaval saab väsimusest uue jõu allikas. Depressiooni asemele tuleb selginemine, hüperaktiivsusest saab lihtne teotahe. Seega pole mõtet otsida mässamiseks põhjust. Tõeline «mäss» on tänapäeval see, kui nähakse valitseva olukorra põhjuseid ja ollakse koos sellest väsinud.
Hasso Krull, kirjanik
VES/kultuur.postimees.ee
