Minu naaber Karl astus paar päeva tagasi meilt läbi. Ta oli just tulnud kalmistult lähedaste haudu korrastamast.
Ta rääkis, et hauad olid lausa mattunud langenud lehtede alla. Mulle tundus, et puulehtede koristamine haudadelt oleks olnud nagu viimast und magavatelt hingedelt neid katva lina pealt ära tõmbamine.
Ütlesin Karlile, et olen lugenud „Eesti mütoloogiast vanas kroonikas“, kuidas üks rändur, kelle nimi oli Wulfstan, rääkis Wessexi kuningale Alfred Suurele (871–899), kuidas vanasti hoidsid eestlased surnuid maa peal oma kodus, kus siis sugulased jõid kuni surnu tuhastamiseni.
Olin üllatunud seda lugedes, sest see komme on elus tänapäevalgi! Kadunukese eest hoolitsetakse ja teda pestakse kodus.
Liivima Hendriku kroonikas aastast 1222 on juttu, et eestlased olid isegi surnud vaenlase pea hauast üles kaevanud, et see ära põletada. Arvati, et põletamine kiirendab kadunukese teekonda pärast surma ja et siis ei tule ta hing hiljem elavaid kimbutama. Praegustel pimedatel aegadel on lihtne ette kujutada hingi ja vaime varjudena ringi luuramas.
Eestlaste uskumustes on taeva ja äikese jumala nimi Uku, vahel kutsutakse teda ka Vanaisaks või Taevataadiks. Mulle on selge, miks mu kasupoeg Uku Suviste seda nime kannab – tema ema hindab väga kõrgelt loodust ja kõike looduslikku.
Nii palju kui mina tean, ei kanna ükski mütoloogiline tegelane nime Viido. Võibolla mõni mafiooso, aga siis kirjutatakse seda nime natuke teisiti, nagu lugeja ehk teab: „Sa ei saa ütelda ei mehele, kelle nimi on Vito!“
Eesti muistenditel Kalevipojast ja Suurest Tõllust võivad olla eeskujud saksa mütoloogiast, aga siin on arvatavasti mõjusid ka Skandinaaviast. On irooniline, et ainuke jumal, kes lubas hiiglastest võitu saada, oli Odin, ja kui me täna enda ümber ringi vaatame, siis ei näegi me kuskil ühtki hiiglast.
Folkloorihiiglased sulandusid kristliku paganaga, nii sündis eesti Vanapagan, kes elab suures talus ja keda kiusab Kaval-Ants.
Oma raamatus „Down Town“ (1985) kasutangi ma ära muinasjutu- ja müütilisi tegelasi, kellest ma kodus olin palju kuulnud. Mõned neist räägivad omavahel eesti keeles ja tõlget ma ei lisanudki. Vägev tamm, mis kasvas kõrgele taevasse Central Park´is New Yorgis, langetati Wall Streeti maavaimu poolt raamatu lõpus ja World Trade Center kukkus kokku. Panin sellele puule raamatus nimeks Taara.
Eesti mütoloogias on asju, millest ma ei olnud enne midagi kuulnud. Näiteks seda, kuidas päike, kuu ja täht lähevad noorele tütarlapsele kosja ja kuidas tütarlaps võtab tähe oma armsamaks. Või kuidas sepp meisterdab kuldnaise, aga ei ole võimeline kinkima talle oma südant. Üsna seksistlik lugu, ma arvan.
Eestlased on jäänud ellu paljude tugevate rahvaste surve all aastasadade jooksul, aga nende kangelased on tavalised inimesed. Mitte hiiglased ei saa kõigega hakkama, vaid väike vend või metsaelanikest mõni väike loom, on see, kes hädasolijat aitab või kes hästi edasi jõuab.
Ja kui ta ära ei ole surnud, siis elab ta õnnelikult tänapäevani.
Viido Polikarpus
