Palgad Eestis on kolm korda madalamad kui sarnase töö eest Soomes, Rootsis või Kanadas. Kas on Eesti tööline nii palju kehvem? Vaevalt küll. Produktiivsus on küll madalam nagu kõikjal madala palgaga riikides, aga ei õigusta kaugeltki nii suurt palgavahet. Elamiskulud on samas vaid veidi madalamad – kohalik toit, viin ja eriti eluaseme hind, seda küll asukohast olenevalt.
Tulemus on, et väljaränne Eestist on jätkuvalt kõrge ja nii jookseb maa vaikselt inimestest, eriti agaramatest, tühjaks.
Minu väikeses isiklikus ja sugulaste ringkonnas on vähemalt neli juhust, kolm üpris hilised, kus üks isik, või kahel juhul kogu noorem perekond, on lahkunud, neist kolm Soome, üks Austraaliasse.
Uus väljaränne ületab kaugelt varasema. Soomes arvatakse elavat üle saja tuhande eestlase. Aho Rebas kirjutas (EE 2. aprill, 2015) rahvastikuministeeriumi kaotamisest a. 2009 ja lisas, et Eestist on välja rännanud umbes 130 000 eestlast, eriti peale majanduskriisi 2008–9. Uus valitsus näib selles suhtes olevat üsna muretu.
Lihtsalt öeldes on meie rahva tulevik tõsises hädaohus, seda nii madala iibe kui väljarände tõttu.
Mõned aastad tagasi president Ilvese poolt käiku lükatud programm “Talendid koju” andis kurvalt kasina tulemuse. Mõte on hea, huvi oli küllaltki, aga kui neile ei ole pakkuda viisaka palgaga töökohti, ei ole ka kuigi palju tagasitulijaid. Nii kaua kui meil on “Soome hinnad ja Ukraina palgad” (Scott Diel, EE mai, 2015) ei saa olukord paraneda.
Oma hiljutise Eesti reisi jooksul rääkisin õige mitmetega, ka majandusteadlaste ja ettevõtjatega, sel teemal. Küsimus oli, kuidas saaksime olukorda parandada? Mida peaksime ette võtma? Küsimuse esitamise ja sellest aru saamisega ei olnud mingit raskust. Lahendusi – väikest liikumist vähemalt õiges suunas, pakuti mitmeid, küll vaid marginaalseid. Kurvastasime ühiselt, et just ametisse astunud uus valitsus püüab sellest valusast teemast vaikimisega mööda pääseda.
Minu vaikne lootus, et üks või teine või mõlemad uued erakonnad – Eesti Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond – tooksid sisse värskemat mõtlemist, kadus läbirääkimiste jooksul, kui ka Vabaerakond kõrvale lükati. Mõne nende liikme ja toetajaga rääkides olin nende suhtes eriti optimistlik, aga … võta näpust.
Jõudsin jutuajamiste jooksul ka enesele vägagi radikaalsele seisukohale. Ilmselt kui me ei saa Eestis palkasid tõsta, jätkub paratamatult rahva väljavool. Eesti praeguse majandusstruktuuri juures ei ole aga võimalik palku küllalt otsustavalt tõsta ilma olulise majanduskasvuta. Niisiis, küsimus on, kuidas seda saavutada? Prognoosid on kehvad. Arvati, et heal juhul võiks meie riigi koguprodukt tõusta protsendi või paar. Avaldati isegi muret, et kas jõuame üldse plusspoolele, arvestades kogu Euroopa Liidu eriti kehva majandusolukorda.
Samas on Eesti ELi ja eurotsooni pai poiss, paragon of virtue, nagu ütleb inglane või kanadalane. Aga mis hinna eest? Meie range kokkuhoiupoliitika hävitab vaikselt meie rahvast.
Minu lihtne ettepanek on, et tasakaalus eelarve asemel laename järgmisel kolmel-neljal aastal hoopis 2,5–3% oma sisemajanduse koguprodukti, SKP, väärtusest maalimaturgudelt praeguse odava intressimääraga. Kasutame seda lisaraha rahva sissetuleku tõstmiseks. Raske on veenvalt öelda, kui kiiresti see raha ringleks, kuid 6–7-protsendiline kasv aastas võiks siis olla üpris reaalne, isegi tagasihoidlik. Aastal 2014 oli Eestil paariprotsendiline eelarve ülejääk ja riigi koguprodukt kasvas 2,1%.
Euroriikidel ei saa selle vastu midagi olla, sest oleme sellise puudujäägiga ilmselt lubatud laenupiiri sees (<3%). Isegi Saksamaa puudujääk on 3%, Prantsusmaast ja lõunapoolsetest naabritest rääkimata. Tuleb ka mainida, et Eesti riigivõlg on SKP protsendina Euroopas kõige madalam. Isegi rikka Luksemburgi riigivõlg on kaks korda kõrgem ja paljudel teistel ületab riigivõlg kümnekordselt Eesti oma, mis on praegu 10,6% SKPst. Meie lähinaabritel on see neli kuni kuus korda kõrgem. Niisiis, ruumi lisalaenu jaoks on.
Kui selle soovituse järgnevatel päevadel tõstatasin, leidsin vaid ühe inimese, kellele minu mõte ilmselt ei meeldinud. Teised, ehk kümmekond, olid kõik päri. Nende mõned kommentaarid väärivad tähelepanu. Mitmed nimetasid, et nad on kindlasti päri, aga ei taha või ei julge sellist “lubamatut” ettepanekut ise teha. Küll aga on nad valmis kommenteerima, kui selline ettepanek mujalt, näiteks väliseestlaste poolt, tuleb. Julgustav.
Üks sõber lisas, et “over Reform’s dead body”, inglise keeles, ilmselt rõhutuseks. Siis tuleb loota, et koalitsioonikaaslased, IRL ja sotsid, on paindlikumad ja oma muret rahva tuleviku suhtes valmis ka tegudega väljendama. Reformierakond on oma nime ammu üle elanud ja oleks aeg ka seda koos majandussuunaga muuta.
Ei maksa unustada kurba sõnumit, et viie rikkama hulka (Reformi hüüdlause) jõudmise asemel oleme nüüd tegelikult ELi viie vaesema hulgas, kui kõige värskemad kaks liitujat välja arvata. Ja vaeste hulgast on rahva väljavool suur. Rumeenia ja Bulgaaria rahvastele ei ole see hädaohtlik, meile aga kõigist kõige rohkem, sest me pole ainult vaesed, vaid ka kõige väiksemad.
Kokkuhoiupoliitika on meid edukalt aidanud ühest kriisist, aastatel 2008–10, välja tulla ja Eurotsooni jõuda, aga selle hind on olnud kardetavalt kõrge. Aho Rebase järgi sai just siis suur väljaranne hoo sisse. Akadeemik dr Anto Raukas ütles oma hiljutises intervjuus ajakirjale Elektriala, et tal on kurb näha, “kui palju Eesti näeb vaeva sellega, et vaesena püsida.” Sellest pikemalt hiljem.
Ainus asi, mida praegu on vaja veel lisada, on, et see laenatud raha peab kiiresti jõudma olukorra leevendamiseks rahva kätte ja mitte pankuritele, nagu paraku juhtub USA miljarditega. Selle lisaraha paigutamiseks on palju võimalusi ja olulisi vajadusi, rohkem kui tarvis. Maksuvaba palgasumma tõstmine on üks lihtne ja kiire viis osa sellest rahast õigesse kohta juhtida. Aastal 2014 oli see summa 144 eurot kuus või umbes 160 USA dollarit. Äraelamiseks on ilmselt palju-palju rohkem vaja. Kanadas on maksuvaba sissetulek viis korda kõrgem. Valitsus peaks ka loobuma mõnedest kavandatud aktsiiside tõstmistest, eriti õli ja kütteainete puhul, sest see tabab kõiki ja on tegelikult lihtsalt elanikkonna maksude tõstmine.
Oleme kuulnud üsna palju sellest, et Eesti majandusareng peab olema “teaduspõhine”. Nõustun sellega täielikult, kuid kuulsin kurbi näiteid Tallinna Tehnikaülikoolist, kus äsja asutatud instituute ähvardab sulgemine, sest kui projektitoetus, grant, jäi saamata, ei ole küllalt raha palkade maksmiseks. Samas, kuna Eesti teaduslik tase on üldiselt kõrge, siis ei ole vallandatud teadlastel erilist raskust uute töökohtade leidmisega välismaal, ja teadlaste väljavool jätkub. Jutustan selle loo näitena, kuhu peaks osa laenatud rahast olema paigutatud… ilmselt veel tugevamalt teaduse, laiahaardelise uurimistöö toetamise ja arendamise heaks. Saavutatud uurimistöö tulemuste kasutusele võtmine tööstuses, kaasa arvatud uute idufirmade võimalik loomine, nõuab samuti ressursse lisaks taibukale otsuste tegemisele.
Majandusliku arengu murepunktiks jääb, eriti kasvava ostujõu ja nõudluse puhul, kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selle mure lahenduseks ei tohiks eriti olla välismaalt sissetoodud tööjõud ja eksperdid, vaid suurel määral eestlaste tagasipöördumine oma kodumaale. Seda saab aga juhtuda edukalt vaid siis, kui meil on pakkuda nii paremaid palkasid kui häid, kõrgetasemelisi töökohti arenevas Eesti teaduspõhises majanduses. Siis võiks loota ka edukamat “Talendid koju” jätkumist.
Kuskilt tuleb aga sellele ringile anda nii uus algus kui tugev hoog sisse. Laename, ka selleks otstarbeks. Edu puhul on see väärtuslik investeering tulevikku.
(Jätkub)
