Tammsaare-Põhja talu uus elumaja, A. H. Tammsaare Muuseum. Foto: E. Reiljan, 1969 /register.muinas.ee
Mõtted Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa ilmumise 90. aastapäeval
Pole kahtlust, et kui tahame endale selgeks teha ja teistele selgitada, milline on eestlase suhe maaga, oma hinge ja Jumalaga, siis võtame esimesena kätte ikka Anton Hansen Tammsaare raamatud ja esimesena loomulikult esimese köite “Tõde ja õiguse” romaaniseeriast.
Karl Hein väidab, et romaani idee pärineb juba 1902. aastast, kui kaks noort meest, Anton Hansen ja Gustav Suits olevat Tartus Kivisilla juures jalutades leidnud, et üks neist peaks kord kirjutama romaani, kus kujutataks sügavamalt meie hingeelu.
30. oktoobril 1926 tuli trükikojast Anton Hansen Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” esimene köide, mis on tänaseni andnud lugejatele ikka ja jälle põhjust küsida, kui palju kasutas Tammsaare oma pere kogemust ja kui palju on antud romaanis kujutatu kokkulangev reaalse eluga Eestimaal.
Tammsaare on ise tunnistanud, et loomulikult sai ta inspiratsiooni talurahvast, keda ta ise kõige paremini tundis. Seega on romaani kangelased tema enda isa Peeter Hansen (1841-1920) ja naabrimees – Albu vallast Järvamaalt. Õigusajaloo jaoks on kihelkonnal väiksem tähendus kui teadmisel, et Vene keisririigi Eestimaa kubermangus oli küll paljus sarnane talurahva õigusi reguleeriv seadusandlus, kuid siiski ajaliselt eri aegadel ja oma erisustega eksisteerinud Talurahvaõiguse kujul (1856). Peeter Hansen aga polnud Järvamaa mees, vaid tulnud maad ostes hoopis Liivimaa kubermangust, kus talurahvareformid algasid varem ja jõudsid seadusetäheks juba aastal 1849.
Talurahvaõiguse arengu väga täpne kirjeldus Eesti- ja Liivimaa kubermangus pole antud teema puhul nii oluline. Pigem tasub siin võtta aluseks 1890. aastal Läänemaal Kirbla kandis sündinud Jüri Uluotsa (1890-1945) just maamõõtjatele mõeldud loengute konspektis (1934) öeldu, et vaatamata teatud erisustele, oli just 1865. aastatest Eesti alal (nii Eestimaa kui Liivimaa kubermangus) loodud uus agraarõiguslik kord. Mis tähendas talude kruntimist, uusi rendi- ja müügilepinguid ja massiivset talude müümise algust.
Peeter Hansen ostis endale talu 138, 9 hektarit Albu mõisniku A. von Lilienfeldi käest, milleks sõlmiti ostumüügi leping 25. septembril 1873. Seega aastad 1872-1903 on need aastad, kui Peeter Hansen seda talu peremehena pidas, seejärel andis ta talu üle oma pojale August Hansenile, jäädes ise talusse “saunameheks” kuni oma surmani 1920.
Kuna “Tõe ja õiguse” esimese osa üks õiguslik põhiteema on naabritevahelised vaidlused (rehnuti pidamine), siis tasub kohe öelda, et naabrimehel Jakob Sikenbergil oli enam-vähem sama suur talu. Nagu tänapäevalgi, tekkisid paljud hilisemad keerulised juriidilised probleemid rikkumistest, mis olid tehtud mingil hetkel, kui üks lepingupool polnud saanud asjade juures olla.
Nii ei olnud majanduslikult võimekam Peeter Hansen (kellele olevat 1869 mõisnik pakkunud isegi mõlema talukoha maad, kuna mõisnikul polnud erilist usku tema senise rentniku Jakob Sikenbergi maksevõimesse) kohal, kui Jakob Sikenberg ohtra väljategemisega kõrtsis ja muu meeleheaga mõjutas talusid krunti ajanud maamõõtjat G.M. Gnadebergi. Selle tulemusena ei jagatud talude maid kaheks võrdseks tervikosaks, vaid vastupidi tollastele soovitustele hoopis nelja eraldi ossa ja ikka nii, et Peeter Hansen tundis iga päev kahetsust, et ta polnud tookord pingutanud, et Jakob Sikenberg tema kohalt hoopis välja osta.
Kui Peeter Hansen maksis oma talu eest 2325 hõberubla ära üheksa aasta jooksul, saades juba aastal 1881 täisomanikuks, siis ei teinud see veidi vähem eduka naabrimehega suhteid just paremaks. Kuid esmase probleemi lõi ikka maamõõtja ning see oli lausa “ideaalne” aastatepikkuse tüli ja kohtuskäimise jaoks. Tänased ajaloolased on väitnud, et maad olid sedasi mõõdetud, et ka kõige tuimem maamehe tüüp oleks sellises olukorras oma naabriga tülli läinud.
Kuna nii Peeter Hansen kui Jakob Sikenberg ostsid enda talud päriseks, siis polnud neil enam nii palju tegemist mõisahärraga, keda sai pidada peaaegu samasuguseks maaomanikuks nagu nüüd uued taluperemehed end pidasid. Kuid seda enam oli nüüd tülisid taluperemeeste endi vahel. Ega need mõõduvõtmised kohalikus kõrtsis polnud ju midagi muud, kui püüd naabrile koht kätte näidata, olgu siis sajarublaste varvaste vahele toppimise või rahakupüüriga piibu läitmise teel, kõrtsile väljategemistest rääkimata. Vaidlused piiride, karjaaedade, loomade ajamiseks vajalike teede, samuti sood läbivate sildade parandamise osas kestsid vahetpidamata ja vaid eriti raske ikalduse aastatel olid naabrimehed kohtuskäimises pausi pidanud, sest ilmselt nappis mõlemal selleks vaba raha.
Nagu me teame, oli Peeter Hansen oma aja kohta haritud mees, sest oli tänu oma isa hariduspüüdlikkusele saanud kihelkonnakooli hariduse. Tema jonnakas naabrimees Jakob Sikenberg olevat aga kuni elu lõpuni allkirja asemel teinud kolm risti.
Kuid siit koorub välja üks suur küsimus, mis vajab enam süüvimist: kui konkurentsivõimeline on kirjaharidus nii talutöös kui näiteks ka meie kaasaegses poliitikas. Tasub meenutada, et alates 19. veebruarist 1866 hakkas kehtima vallaseadus, mis andis täiesti uued võimalused valdadele, palju rohkem kui vaid kohtu- ja politseivõimu laienemine talumeeste endi kätte. 9. juulil 1889 laienes Eestimaa kubermangule Vene impeeriumi 1864. aasta justiitsreform ja samas muudeti ka vallakogukonna õigusi reguleerivaid seadusi.
Kihelkonnakooli haridusega Peeter Hansen sai oma koduvallas taluperemeeste esindajaks, kuid vaid veidi hiljem sai sama staatuse ka kirjaoskamatu Jakob Sikenberg, sest krutski- ja rahvamehena oli temal oma autoriteet. Valijaid ei seganud mehe kirjaoskamatus, sest nad teadsid, et ta saab ka sellisena oma asjadega hakkama. Naabrimeeste karjääri vallas eristab see, et Peeter Hansen haritud mehena proovis ka ise vallakohtu kaasistuja positsiooni nagu muuseas Karksi kandis ka Jaan Poska vanaisa Jaan.
Kohtuniku- ja loomulikult vallakirjutaja amet olid siis need, kuhu siiski kirjaoskamatuid talumehi ametisse ei pandud. Uurides tollaseid vallakohtute protokolle, saab selgeks, et vaatamata kõrgemate kohtute nõudele, et vallakohtud peavad oma otsuseid tegema (eriti alates 1889) ikka seadusele toetudes, siis praktika tähendas seda, et kohalikud mehed tundsid tülide põhjusi hästi ja nemad püüdsid otsuste tegemisel lähtuda ikka lepitamise põhimõttest. Maal tuleb arvestada, et tülitsevad naabrid peavad ka peale kohtuotsust edasi elama ühisel maal, kus tuleb jagada karjaja põlluteid.
Sellise näite leiame me ka Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi kohtuasjades, kus 3. mail 1893 püüti metsaülema A. Kunsteini kodus (neutraalsel pinnal) vanade vihameeste vahel rahu sõlmida, millest sündis ka eraldi lepitusleping.
Tammsaare romaani üks ilusamaid hetki on Krõõda matused, mis paneb pikaaegsed vihamehed korraks tagasi tõmbuma. Ann Hanseni (sündinud Backhoff) (1852-1903) matused olid tõesti pöördepunkt, kus vanem põlvkond taandus. Peeter Hansen jagas oma vara ja andis talu pojale üle, tema järel tegi sama ka Jakob Sikenberg, kelle elutee lõppes aastal 1911. Selle järel pidi Peeter Hansen eluga hakkama saama juba üksi.
Kui märtsis 1940 Anton Hansen–Tammsaare suri ja ta Estonia saalist viimsele teele saadeti, siis kandsid kirjaniku kirstu mitmed tuntud esimese põlve haritlased, kelle seas oli ka Eesti Vabariigi peaminister Jüri Uluots (1890-1945). Kui vaid viis aastat hiljem Jüri Uluots oma viiekümne viiendal sünnipäeval 13. jaanuaril 1945 Stockholmis viimsele teele saadeti, siis öeldi temale samuti teele kaasa – et mees oli igas ametis jäänud ikka selleks jonnakaks talumeheks, sõltumata sellest, mis ametisse ta elus oli tõusnud.
Peeter Järvelaid,
õigusajaloolane
