San Francisco LEP-ESTO-ga seotult toimus 27. juunil Stanfordi Ülikoolis konverents väljaspool Eestit asuvate eestlusega seotud arhiivide, raamatukogude, muuseumide ja uurimustöö võimaluste tutvustamiseks.
Ürituse taga seisid Stanfordi Ülikooli Raamatukogud, Baltic Heritage Network, Eesti Rahvusarhiiv ja VE-MU/Eesti Õppetöö Keskus Torontos.
Idee Eesti ajaloo ja arhiivinduse teemalise ürituse korraldamiseks tekkis 2011. aasta sügisel Tallinnas toimunud Rahvuskaaslaste Konverentsil, kus astus üles LEP-ESTO juhtfiguur Ingrid Echter ning innustas kohaletulnuid suurüritusega haakuma. Uue suuna sai ettevõtmine aga käesoleva aasta alguses, mil Stanfordi Ülikooli Raamatukogudes asus Eesti ja Balti kogude assisteeriva kuraatorina tööle Liisi Eglit, kes võttis oma südameasjaks leida sobivad ruumid ning rahastus suurejoonelise konverentsi pidamiseks. Samuti asus ta juhtpositsioonile ürituse sisulise poole ettevalmistamise osas.
Konverentsil sai esimesena sõna Eesti Vabariigi Kultuuriminister Rein Lang, kes tutvustas Eesti muuseumimaastikku, sellega seonduvat seadusandlust ning veebipõhist andmebaasi www. muis. ee, mis kajastab muuseumikogudes leiduvat. Seejärel kõneles Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas, kes keskendus väliseesti materjalide kogumise ja säilitamise vajalikkusele ning võimalikele väljunditele.
Torontos asuva Eesti Õppetöö Keskuse ning VEMU algatuse peaarhivaar Piret Noorhani tutvustas aga Baltic Heritage Networki kui välisbalti materjalidega tegelevaid arhiive, raamatukogusid, muuseume ja teisi taolisi asutusi koondavat organisatsiooni, mille portaali www. balther.net on koondatud kõige täielikum informatsioon eestluse teemaliste kogude kohta üle kogu maailma. Baltic Heritage Network korraldab regulaarselt ka väliseesti arhivaaride suvekoole, välisbalti arhiivinduse konverentse ja noorte diasporaa uurijate seminare ning annab vajadusel arhiiviabi.
Järgmine kõneleja Maarja Merivoo-Parro esindas nii Baltic Heritage Networki kui Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskust Minnesotas, kus oli veetnud möödunud õppeaasta Fulbrighti stipendiaadina. Nii üldisemas plaanis kui ka üksikisiku tasandil tuli tutvustamisele Baltic Heritage Networki seminari-tegevus ning Minnesota Ülikooli juures asuva Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskuse valduses asuvate Ameerika eestlaskonna arhiivimaterjali kasutamise võimalused ja väljundid.
Riigiarhiivi kogumisosakonna juhataja Tiiu Kravtsev ja Rahvusarhiivi nõunik Birgit Kibal andsid ülevaate Eesti arhiivinduse hetkeseisust ning tutvustasid internetipõhiseid andmebaase, mida on võimalik leida aadressil www.ra.ee ning mille kaudu huvilised saavad uurida tuhandeid digiteeritud säilikuid nii Eesti kui tema diasporaa ajaloo teemadel. Rahvusarhiiv pakub väliseesti kogukondadele ka arhiiviabi ning loomisel on andmebaas, mida saaksid oma vajadustele vastavalt kasutada justnimelt väliseesti arhivaarid.
Eesti Vabariigi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Taavi Kotka viis kuulajad rännakule digitaalse maailma ja võrgus elatud elu ohtude ja võimaluste mitmekesisele maastikule, rõhutades mäluasutuste vajadust digitaalse maailma arengutega sammu pidada.
Viimasena võtsid sõna võõrustajad Stanfordist – Liisi Eglit ja David Jacobs. Liisi tutvustas Stanfordi Ülikooli Raamatukogude Eesti teemaliste kogude üldseisu ning tulevikulootuseid. Üks Liisi kui värskelt loodud Eesti ja Balti kogude kuraatori ametikoha täitja kohustusi ongi koguda Eesti, Läti ja Leedu teemalist kirjandust, perioodikat ning arhiivimaterjali nii ajaloo kui tänapäeva sündmuste kohta. Liisi rõhutas, et tema tööd rahastav Kistler-Ritso Sihtasutus peab kõigis oma ettevõtmistes oluliseks Eesti puhul rõhutada neljast märksõnast koosnevat ajalookäsitlust: okupatsioon/anneksioon, vastupanu, vabadus ja taastumine.
Arhivaar David Jacobsi ettekanne lõi elava pildi Hooveri Instituudi Balti teemalistest kogudest. Selgus, et Eesti teemalised materjalid olid ühed esimesed, mis asutuses arvele võeti. Huvitavaid dokumente leidub Hooveri Instituudis muuhulgas ka Karl Robert Pusta, Raadio Vaba Euroopa ning DP laagrite kohta.
Konverentsil saadi kinnitust, et Eestis toimub väga ulatuslik ja kõrgetasemeline digiteerimistegevus, millest teised riigid võivad õppust võtta. Kurvema poole pealt tuli aga jutuks, et endiselt on kuulda lugusid sellest, kuidas enda või sugulaste asju korrastades visatakse ära hindamatu väärtusega pabereid, samal ajal kui vähem väärtuslikud laialt levinud trükised hoolsasti alles hoitakse. Tähelepanu vääriksid aga mõlemad. Arutelu tulemusena leiti, et ei saagi eeldada, et inimesed iseseisvalt teaksid, missuguseid materjale erinevad arhiivid ja uurijad vajavad. Oleks aga hea levitada sõnumit, et sageli omanike poolt väheväärtuslikuks tembeldatud isiklikud ja argised tekstid nagu kirjad, päevikud, märkmikud ja muu taoline peidab eneses tunduvalt rohkem infokihte kui mõni tähtsana näiv ametlik dokument, nagu pass või kooli lõputunnistus, mis ei ütle kuigi palju omaniku kui isiku ega tema elukogemuse kohta. Just need on aga viimasel ajal saanud uurijate silmis väga olulisteks teemadeks. Kohaletulnud hoolivad väga eestlaste ajaloost üle kogu maailma, mistõttu jäi õhku kumama soovitus, et enne kui mingeid pabereid minema visata, tuleks soovitada inimestel kindlasti konsulteerida kas Baltic Heritage Networki esindajatega, Eesti Rahvusarhiivi töötajate, Stanfordi või Minnesota Ülikooli juures Eesti teemalisi kogusid loovate inimestega, kes oskavad anda parimat nõu selles osas, kuhu oleks kõige parem materjale hoiule andmiseks pakkuda.
Hellitati ka lootust, et Minnesota Ülikooli Immigratsiooni Ajaloo Uuringute Keskus, Stanfordi Ülikooli Raamatukogud ning Hooveri Instituut kui kolm suurt eesti materjalide kogujat USAs leiaksid võimaluse oma tegevust teineteisega kooskõlastada, et tekiks kindel süsteem, mille alusel nii materjalide loovutajatel kui uurijatel oleks hõlbus oma tegevusi kavandades orienteeruda.
Maarja Merivoo-Parro
