Artikli autor Tallinnas Estonia kontserdisaali ees.
Laupäeval, 14. märtsil Estonia kontserdisaalist lahkudes mõtlesin, et kõige meeldejäävamalt jäi kõlama Tunne Kelami lause, mis kutsus Eesti taasiseseisvuse eest võidelnuid tunnistama tõsiasja, et kõige suurema panuse vabanemisse ja Eesti riigi ülesehitustöösse andis eesti rahvas.
Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem, on juba aeg lõpetada vaidlused selle üle, kes meist ikkagi oli kangem vabadusvõitleja-poliitik, ütles Tunne Kelam.
Usun, et selle Tunne Kelami mõttega peame kõik leppima.
Vaadates eneste ümber, näeme, et viimase kahekümne viie aastaga on vahetunud poliitikud, arvamusliidrid, juhid. Vahetunud generatsioonid.
Eesti Kongressi 25 aastapäeva pidulikul aktusel oligi saalis tunda põlvkondadeülest sidusust. Üks generatsioon annab teatepulga üle järgmisele generatsioonile. Noorem põlvkond austab eelnevate põlvede võitlust vabaduse eest.
Vanalinna Hariduskolleegiumi abituriendid Greta Liisa Grünberg ja Markkus Pulk esindasid laval eesti noorsoo tänulikkust oma sõnalises etteastes, mis kajastas tänapäeva Eesti olusid ja tõmbas paralleele möödunud nõukogude ajaga.
Kõnelejatest olid sümpaatsed mõlemad: president Toomas Hendrik Ilves kui ka Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.
Presidendi sõnavõtt tundus loomulikuna, spontaansena ja vahetuna. Tema kõnes puudus pidupäevalik ja võõrastav paatos.
Tunne Kelam ulatas oma tänusõnad paljudele tolleaegsetele, 1989. aastal alguse saanud Eesti kodanike komiteede liikumise vabatahtlikele kaastöötajatele, kelle abil tolleagsetes rasketes tingimustes registreeriti 790 000 inimest Eesti Vabariigi kodanikena. 1990. aasta veebruaris toimunud Eesti Kongressi valimistel oli osavõtt 90 protsenti.
Tulles tagasi tänasesse päeva, aastasse 2015, küsime koos Rain Uuseniga, kes intervjueeris Tunne Kelamit: “Mis teie jaoks on oluline, et meile Eesti Kongressi loomise aegadest meelde jääks? Iseenesest on ju lähiajalugu kedratud nii- ja naapidi.”
“Jah, aga ajalugu tuntakse meil väga ühekülgselt. Minu meelest kätkeb Eesti Kongress positiivse emotsionaalse avastuse momenti. Viimasel ajal tunneme ju üha teravamat vajadust kodanikualgatuse järele,“ vastas Tunne Kelam.
Siinkirjutaja kohtas Estonias Urmas Reinsalu. Ütlesin hr Reinsalule, et mul on kodanikualgatus:
„Riigikogusse ja kohalikku volikogusse ei valita mitte ühtegi erakonda, mitte ühtegi valimisliitu, mitte ühtegi huvigruppi.
Kõrgeima võimu kandja on Eesti Vabariigi kodanikkond.
Kodanikud võtavad aktiivselt osa arvamusfestivalidest. Arvamusfestivalid toimuvad iga aasta maakonnakeskustes. Arvamusfestivalidele saavad kodanikud ise ennast registreerida.
Arvamusfestivalid selgitavad välja kogukonnale ja riigile kõige vastutustundlikumad kodanikud, kes suudavad täita ülesandeid nii kohalikus kui ka riigi esindusorganites. Igas maakonna keskuses saab olema maakondlik valimiskomisjon, mis kinnitab nii kohaliku omavalitsuse kui Riigikogu liikmekandidaadid. Samal ajal toimuvad nii kohaliku omavalitsuse kui ka Riigikogu valimised. Lisaks võib toimuda rahvahääletus, milles küsitakse kodanike arvamust nii kohaliku omavalitsuse kui ka üleriigilistes tähtsates küsimustes. Mõlemad valimised toimuvad iga nelja aasta tagant. Valimisringkonnad moodustuvad maakonnapõhiselt. Kandidaadid, kes osutuvad valituks, asuvad täitma nii kohaliku omavalitsuse kui Riigikogu tööülesandeid. Istungeid hakkab juhatama valitud vanim saadik.
Erakondadest saavad huviklubid, oma maailmavaadetega, kuid riigi juhtimisse neid ei kaasata.
Riiki valib ja juhib Eesti Vabariigi kodanik, valija, inimene ise, keda ta kõige paremini tunneb ja usaldab.“ J.P. Artikkel “ Uus Atlantis“, avaldatud Võrumaa Teatajas 18. oktoobril 2014.a.
Ma ei looda, et mu algatus erakondadele korda läheb, kuid lõpetuseks võin öelda, et Arvamusfestivalil näeme!”
Jüri Pallo
Eesti Kongressi saadik Võrumaal
Võrus, 15. märtsil 2015.a.
