Kartulisalat, seapraad krõbeda kamaraga, hapukurgid, mandariinid, kringel… kõik on tuttav, välja arvatud magus riisipuder! Ja ongi teie ees: soe, kreemjas, rammus. Kaneeli peale. Arvake ära, mida Kaarli Kooli 1. klassi lapsed peredega peetud jõuluõhtusöögil kõige enam eeltoodud loetelust sõid? Riisiputru, muidugi!
Kõiges oli süüdi nende soomlannast klassiõde Saimi, kelle ema Anu Laitila töötab Tallinnas Soome Instituudi direktorina.
Tema lahkel kutsel just Suomen Viron-instituutti ruumides vanalinnas Harju tänaval klassi jõulukoosviibimine peeti ja tänu Saimi Helsingist kohale kupatatud vanaemale Kyllikkile, valmis kaks suurt pajatäit soomlaste jõulurooga riisipuuro. Mõned söövad seda magustoiduna jõuluõhtul kõigele muule lisaks, Anu aga rääkis, et tema on seda alati söönud 1. jõulupüha hommikul. Mitte ainult Soomes, vaid kogu Skandinaavias on selline jõulupuder au sees ning enne riisi saabumist oli see odrast või muust kodumaisest.
Ometi väidetakse, et esimene teadaolev riisipuder pakuti Rootsis juba 1328. a. püha Birgitta isa peielauas ning 1700ndatel pakuti seda igal peenel koosviibimisel. Rootslastelt pärinevat ka komme peita jõulu riisiputru õnnemandel (meie peo koguses oli kokku peidetud 4 mandlit, kuid ei juhtunud kuulma, et keegi oleks seda õnne leidnud). Norrakad ja taanlased teevad oma pühade riisipudru teistkordseks söömiseks uhkemaks vahukoore, vanilli ja puuvilja kompotiga. Neis riikides jäetakse toda putru ilmtingimata jõuluõhtul ka päkapikele.
Lapimaalt pärit joulupukki rääkis vaid soome keelt, kuid see ei valmistanud Tallinna Kaarli Kooli 1. klassi lastele vähimatki muret. Lahkudes sai mees 19 hästi pikka paid. Fotod ja tekst: Riina Kindlam, Tallinn
