Tõeliselt õnnistatud on need, kellel on olemas maal koht, kuhu võib minna loodust, rahu ja teistmoodi olemist nautima. Kui seal looduses toimub veel erilisi kokkupuuteid loomadega, ollakse õnne tipus.
Meie pere maalapikest Saaremaa südames, endise Karja kihelkonna mail, piiravad kahel poolt põllud, kus suviti elavad mullikad – tulevane piima andev kari. Nad kuuluvad kellelegi teisele, kes omakorda rendib põlde ühelt naabrilt. Meie nende eest hoolitsema ei pea, ainult vastutama selle eest, et ämma/äia koer neid ei ehmataks ja naljaviluks taga ei ajaks…
Ometi saame me nautida nende kohalolu ja imetoredat lehmakellakõlinat. Eriti kaunis ja rahustav on see koidul ja eha eel. Vahel kostub see mäeotsa sarapikust, vahel otse maja kõrvalt kiviaia tagant. Toimib paremini kui mingi satelliiditoitega GPS (global positioning system), mida eestlased kepsuks nimetavad.
Tänavused neiukesed noorukesed, kellel veel vaevumärgatavad udarad, paistavad olevat üks tavalisemast seltsivam punt. Või on nad lihtsalt uudishimulikumad ning harjunud viimasel ajal õunu saama. Ja õunu said nad ka meilt. Minu väiksem, 7-aastane, astus juba eelnevalt läbirääkimisi (luuret) tegema. Vissid kõndisid meiega paralleelselt (teisel pool elektrikarjust) hanereas. See meenutas väga laagri lipurivi! Ning siis toimus hetk, mis fotol püütud, mille teine pealkiri võiks olla “Kohtumine ametiühingu esindajaga”.
Seejärel piirasid nad uue (kellata) juhi päris ringi sisse. Lapsuke lehvitas küll kätega ja pomises ise veidi, et “Ärge nüüd liiga… kohe tulevad õunad… rahu, rahu…” kuni õde saabus pangetäiega. Kollased veits plekilised lambaninad (Treboux / Trebuu, Pärnu tüviõun), puudest maha potsatanud.
Siis tuli hoolitseda selle eest, et keegi liialt ja keegi suutäitki saaks. Kogu seltskond kogus julgust ja õunad hakkasid suisa pesapallidena lendama. Hiljem meenus, et naabri Juta oli rääkinud, et tema lõikab lehmadele õunad igaks juhuks pooleks, et nood neile kurku kinni ei jääks. Nii tegime meiegi järgmisel päeval.
Oktoobri alguses läheme veel korra saarele. Kas kari siis ikka veel seal on, näitab aeg. Suurim kergendus oli paari aasta eest, kui kuulsime, et nad ei lähe tapamajja, vaid lauta ning hakkavad uhkelt lastele piima tootma. Ja nii uued armsad näod aastast aastasse. Head sügise algust ja toredaid kohtumisi looduses teilegi!
Foto ja tekst:
Riina Kindlam,
Tallinn
