Et ajalugu polegi lõppenud, nagu Francis Fukuyama 1992 ennustas, seda oleme juba valusasti kogenud. Ameerika filosoofi usk, et liberaalsed demokraatlikud väärtused levivad üleilmselt ning seeläbi saab demokraatia inimkonna viimseks valitsemisvormiks, jääb ilmselt meie eluajal vaid akadeemiliseks unistuseks. Rahvusvaheline õigus, mis ligi kolmveerand sajandit on ühise maailmarahu huvides pidanud iseseisvate riikide piire muutumatuks, st piiride vägivaldseid muutmiskatseid lubamatuks, on Venemaa poolt taas agressiivselt ja valelikult rikutud.
Elame uute ohtude, aga vanade ähvarduste ajal kesk üliavatud rahvusvahelist infoühiskonda, kus iga valeteade võimendub nii sotsiaal- kui massimeedia kaudu sekunditega miljonite inimesteni, aga kus ka meil endil on põhimõtteliselt samasugused võimalused kuulutada oma ideid ning veenda teisi rahvaid kaitsma koos meie ühisväärtusi.
Oma läbipaistva e-riigi eduka arendamisega oleme juba saavutanud üleilmse tunnustuse ja eksperdi rolli, keda kuulatakse ja kelle arvamustega arvestatakse. Meid peetakse meediumiks, sest teatakse, et meil on olemas inimesed, vahendid ja oskusteave. Tallinnas asub NATO küberkaitsekeskus ja Skype’i ajukeskus, Eestis on loodud suurepärased tingimused uute idufirmade sünniks.
Eesti president jt meie eksperdid on mitmete rahvusvaheliste küberkaitse ja e-tehnoloogiliste organisatsioonide eeskõnelejad. Maailma umbes 6000 elava keele hulgas on olemas vaid 35 keelt, milles on olemas uusim häältehnoloogia. Nende kõige arenenumate maailmakeelte hulka kuulub ka eesti keel.
Küsimus on täna selles, kas ja kuidas suudame oma tähtsa rolli täita sisuga nõnda, et nii Eesti inimesed kui kogu maailm sellest reaalset kasu (st igakülgset turvalisust) saaksid. Maailm vajab hädasti uusi reegleid ja uusi rahvusvahelisi seadusi, kuidas kaitsta nii riike kui inimesi päris- ja kübermaailmas, kuidas kaitsta maailma küberkurjategijate eest, olgu need siis naaberriigi pahatahtlikud pisihäkkerid või oma võimuvolitusi räigelt ületavad luureteenistuste teenrid. Eesti võiks just siin olla uute rahvusvaheliste seaduste algataja.
Selles valguses teeb küll üpris nõutuks äsja ametisse astunud noore peaministri Taavi Rõivase troonikõnes väljendatud mõte, justkui ei vajakski Eesti enam suurt lugu või sihti, justnagu Eesti olekski vaat et valmis, nii et edaspidi räägime ainult rahanduspoliitika pisiasjadest. Selles suhtes tundub uus Rõivas tõesti nagu pragmaatilise Andrus Ansipi noorendatud kloon.
Umbusklikuks teevad uue „ajutise valitsuse“ ühitamatult suured eelarvelubadused, mille rahaallikad on jäetud niisama häguseks nagu reformi ja sotside ideoloogiliselt vastuolulise ühisvalitsuse suuremad sihidki. Rääkimata selle vana asja meeldetuletamisest, et milleks säärast suurema eesmärgita ja valimistevahelist valitsusvangerdust üldse Eestile praegusel pingeajal vaja oli.
Psühholoogiaprofessor Jüri Allik kirjutas hiljuti Postimehes Eesti demokraatia seisust järgmist: „Kuigi väidetavalt ei vaja Eesti suurt narratiivi, peaks üheks praktiliseks eesmärgiks olema pääsemine puudega demokraatia nimekirjast. Ajakirja Economist demokraatia indeksi viimases, 2012. aasta pingereas on Eesti 7,61 punktiga maailma riikide seas alles 34. kohal, kuuludes puudega demokraatiate (flawed democracies) hulka.
Eesti demokraatia näitaja on väga hea valimiste korralduse ja poliitilise pluralismi (9,58) ning hea tsiviilvabadusi (8,82) puudutavas osas. Kuid Eesti demokraatia puudeks on vähene poliitiline osalus (5,0), valitsemise nõrkus (7,14) ja puudused poliitilises kultuuris (7,50).“ Vähene poliitiline osalus tähendab madalat valimistel osalemise protsenti, naiste väikest arvu parlamendis, vähemuste vähest võimalust kaasa rääkida poliitikas ja kodanike vähest kaasatust valitsemisse.
Meenutan, et mulluse Rahvakogu kümnetest demokraatia parandamise ettepanekutest on tänaseks seaduse kuju saanud vaid kolm. Oma tõsise demokraatiapuude võiks Eesti küll üpris kiiresti asendada uuenduslike e-osalusdemokraatia võtetega, nii et kõik kodanikud oleksid ka valimistevahelisel ajal otsuste tegemisse vähem või rohkem kaasatud. Meil on olemas kõik eeldused saada eeskujulikuks osalusdemokraatia näidisriigiks.
Ukraina-Venemaa konflikti ning eriti räige infosõja valguses on taas kõlanud ettepanekud luua Eestis eraldi tele- ja raadiokanal venekeelsetele elanikele. See mõte on kerkinud esile iga suurema konflikti korral ja vaibub siis taas raha ning poliitilise tahte puudusse. Hoopis viljakam tundub ettepanek luua kas ühine kolme Balti riigi venekeelne infokanal või veelgi lennukam versioon – tele- ning raadiojaam Golos Jevropõ (Euroopa Hääl), mis kajastaks maailmas toimuvat vene keeles, lähtudes euroopalikest väärtustest.
Me ju mäletame, kui suurt rolli mängisid meie taasvabanemisprotsessis vabad lääne raadiojaamad. Just siin võiks Eesti haarata härjal sarvist ning rajada Euroopa Liidu rahastuse abiga selline telejaam sümboolselt just Narva linna. Venemaal suleti äsja mitmed vabad meediakanalid, paljud demokraatlikult mõtlevad vene ajakirjanikud on jäänud töötuks, kutsugem nad Eestisse ja pangem tööle meie kõigi ühise naabrirahu huvides.
Meil pole paraku võimalik tagada oma turvalisust kindlustamata naabrite oma. Seepärast oleme juba kümme aastat nii NATO kui Euroopa Liidu liikmed. Aga me peame aitama ka oma ida- ja lõunapoolseid lähiriike, kes veel ei ole vabad ega demokraatlikud või kes on sinna alles poolel teel. Kui meil õnnestus kord lagundada N. Liidu nimeline impeerium, võiksime üheks uueks sihiks võtta Venemaa vabastamise. Siis oleks ka Eesti oma suurimast murest vaba.
Sirje Kiin
