Eesti Maalehe 1. septembri 2011 numbris on pikem artikkel arbuuside ja melonite kasvatamisest Eestis, mida on arendatud juba kümmekond aastat nii Võrumaal, Tartumaal, Jõgevamaal, Pärnumaal ja mujal.
Kuigi paljudele on uskumatu, et arbuuse on võimalik kodumaa kliimas kasvatada, toodavad mitmed eesti talupered seda soojamaa vilja päris heade tagajärgedega avamaal. Mõned kasvatavad arbuuse ja meloneid ka kasvu- ehk kilehoonetes. Mõlemad kasvatusviisid on võimalikud, aga saak oleneb sageli ilmastikuoludest. Ilmneb, et heal suvel kasvavad arbuusid üsna kenasti avamaal. Kui avamaal saavad taimed küllaldaselt vihma ja sooja ning augustis päikesepaistet, valmib saak kõige magusam. Nii on avamaalt saadud saak viimase viie aasta jooksul olnud ühel aastal keskmine, kahel ikaldunud ja kahel üsna hea.
Pärnumaal 50 aastat arbuuse kasvatanud pere arvab aga, et inimesed ei viitsi arbuuside kasvatamisega vaeva näha. Ilm mängib oma osa, aga oskused ja teadmised oma. Taimed istutatakse pärast öökülmi avamaale ja palju oleneb põllu asukohast, see peaks olema tuulte eest varjatud ja päev läbi päikeseline. Kuna rahvas ei usu arbuuside võimalikku kodumaist päritolu on ka nende turustamiseks vaja teha palju reklaami. Tänavuse hea saagigagi on kodumaa mahepõllumajanduse arbuusid terve euro võrra kallimad sissetoodud viljadest.
Eesti oma mustikasort
Esimene Eestis aretatud mustikasort on parem kui enamik välismaiseid. See on tugeva maitsega, talvekindel ja kannab marju kogu au-gustikuu. Kultuurmustika aretuseks kulus 13 aastat.
1992. aastal tõid Are Roosvald ja Toomas Jaadla Maarjamaale esimesed kultuurmustika taimed. Mõni aasta hiljem osales marjateadlane Taimi Paal Kanada-Eesti projektis ja 1998. aastal pandi okeeani tagant toodud ligi 500 seemet mulda. Kuid seemnetest kasvanud taimed ehk seemikud on emataimedest täiesti erinevad. Eesmärk oli aretada külmakindel ja hiline sort ning seetõttu jälgiti seemikute talvekindlust, kasvu, marjade välimust, maitset ja keemilist koostist. Pooletuhandest mustikataimest jäi lõpuks sõelale paarkümmend, millest viie sobivama puhul tehti meristeemne paljundus. See tähendab, et ühe taime pungadest paljundati terve hulk täpselt samade omadustega taimekesi. Need istutas Are Roosvald Metsa talu põllule.
Kõigi sõelale jäänud viie seemiku järglased olid põõsa kujult ja marjade maitselt erinevad, kuid ühtmoodi talvekindlad. Õied talusid häsit ka kevadist öökülma, elades mitmel korral üle 7-8 miinuskraadi ja kandes rikkalikku saaki.
Mitmeaastase taimede jälgimise tagajärjel jõudis Taimi Paal järeldusele, et eesti kliimasse sobib hästi kännas- ja ahtalehise mustika hübriid (Vaccinium carymbosum ja Vaccinium angustifolium). Aretatud sort sai nimeks “Are” mustikakasvatuse maaletooja Are Roosvaldi mälestuseks ja see peaks uuest aastast ka sordilehel kirjas olema.
Kultuurmustikale heidetakse sageli ette nende lääget maitset, kuid “Are” näpuotsa suurused marjad on hapumad ja krehvtisemad, jäädes metsa- ja kultuurmustikate vahepeale. Poolkõrge kultuurmustika sort on saanud ametliku nime Vaccinium x atlanticum, mille üks esindaja on “Are” sort.
Marge Sarast, Eesti Maaülikooli aianduse osakonna dotsent kinnitab, et praegu ei kasvatata maailmas ühtegi geneetiliselt muundatud mustikat.
Tasub meeles pidada, et koduaeda istutades vajavad Vaccinium x atlanticum mustikataimed turbaga segatud happelist mulda. On ka vaja väetada, kuid värske sõnnik võib taimed hoopis ära tappa.
Maalehes ilmunud Heli Raametsa artikli põhjal
