Eesti on juba mitu aastat jaganud doonorelundeid Põhjamaade ja Euroopa riikidega. Eesti aga Euroopast doonorelundeid vastu ei saa. Küsimus on usalduses, tänini seda pole, kirjutab 8. juuni Eesti Ekspress.
Eesti on EL ja NATO liige, isegi arenenud tööstusriike koondav OECD tunnistas Eestit parketikõlblikuks juba 2010. aastal. Kuid elundisiirdamist koordineerivad võrgustikud, Põhjamaade Scandiatransplant ja üheksat Kesk-Euroopa maad koondav Eurotransplant hoiavad seni Eesti ees kiivalt ust kinni.
Infot on vahetatud, koostööd tehtud, väljaõpet pakutud. Aga kui Eesti patsient vajab kiirkorras uut maksa, on valikus ainult elundidoonorid oma 1,3 miljoni elaniku hulgast. Seevastu Eestist on lennanud maksad, neerud ja südamed Põhjamaadesse ja Kesk-Euroopasse, nendega on aidatud sealseid haigeid.
Arvudelt paistab pilt Eestis lootustandev. Juuni alguse seisuga on neerusiirdamise ootelehel 50 inimest, umbes sama palju operatsioone aastas tehaksegi.
Kuid mõni inimene on oodanud juba kümme aastat, sest sobivat organit pole leitud. Eriti keeruline on olukord siis, kui inimesele on korra juba neer siiratud, kuid organism tõrjus selle ning oleks vaja uut neeru. Dialüüsravi abil saab doonorneeru ootajaid elus hoida, aga see on väga tülikas ja seab elule piiranguid.
