USA asepresidendi Mike Pence`i kahepäevane visiit Tallinnas juuli lõpus oli Eesti sihikindla välispoliitika ja viimaste aastate diplomaatiliste ponnistuste kaheldamatuid töövõite ja tipphetki. Mike Pence`i kõne Tallinnas kinnitas meie tänast NATO partneritega kindlustatud julgeolekut: „Me oleme koos teiega“, „Me seisame alati teie kõrval“. NATO sõdurid teenivad esimest aastat Eestis, sh USA sõjaväelased ja USA sõjatehnika. Kuid meenutan, et need otsused tegi ära juba eelmine USA president Barack Obama. Eesti kaheprotsendilist panust NATO eelarvesse kiideti ka seekord korduvalt ja meid toodi teistele liikmesriikidele eeskujuks nii USA kui Euroopa telekanalites. USA toetab alati Balti riikide sõltumatust ning peab ühtset ja tugevat NATOt väga tähtsaks, oli selle visiidi peamine sõnum nii Eestile kui maailmale, sh Venemaale.
Kuid ometi ei saa me ka pärast seda visiiti sajaprotsendilise kindlusega väita, et dramaatiline ajalugu ei kordu enam kunagi. Eesti on sõjaliselt ikkagi kergelt rünnatav nii õhust kui merelt ja Eestis viibivad NATO heidutusväed ei ole ju kaitseväed ei teoorias ega praktikas. Seepärast peab jätkuvalt tegema tööd meie kaitsevõime tugevdamiseks, mida ka selle tähtsa visiidi raames muidugi tehti (läbirääkimised õhutõrjesüsteemide paigaldamisest jms).
Eestis ei pandud maailma võimsaima riigi kõrge ametiisiku vaimustusetuhinas tähele siiski sellist pisiasja, et tegelikult piiras asepresident oma liitlastoetuse vaid praeguse presidendi ametiajaga, öeldes, et „Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi ametiajal seisab USA kindlalt NATO lepingu artikkel 5 eest“. Kui võtta seda lubadust sõnasõnalt, siis võiks ju küsida, mis saab siis, kui Donald Trump näiteks võimu kuritarvitamise pärast ametist tagandatakse (mitu sellekohast uurimist on praegu käimas) või ta ise mingil põhjusel (näiteks vastuolude pärast vabariiklaste parteiga) tagasi astub? Sel juhul peaks riigijuhi ametisse astuma asepresident Mike Pence, aga tema kui vabariiklaste kõige konservatiivsema tiiva esindaja välispoliitilisi seisukohti me sel korral tegelikult ei kuulnud, sest kõigis oma Eestis peetud kõnedes rõhutas ta seda, et esindab just Trumpi valitsust ning president Trumpi isiklikult ning kõneleb just nimelt tema nimel. Pence tegi seda nii mitmel korral, et Eesti ja USA meediakajastusi jälgides tekkis küsimus, miks ta just seda aspekti nii pidevalt rõhutas? Kas distantsi tekitamiseks iseenda ja istuva presidendi seisukohtade suhtes või vastupidi, just koosmeele ja talle antud kindla mandaadi rõhutamiseks? Ent kes siis Pence`i Eesti-visiidi mandaadis kahelda võis, kas Putin? Või oli see hoopis distantsi võtmine NATO juhtkonna suhtes? Või mingil neljandal-viiendal meile teadmata põhjusel?
Eufooriaks ei ole meil põhjust muidugi ka sellepärast, et kogu visiidi algpõhjus on ju värskelt verised pinged välispoliitikas, Venemaa agressiivsed aktid oma naaberriikide suhtes Gruusias ja Ukrainas, mis on sundinud NATOt oma idatiiba kindlustama ning ja sõjaväebaase Balti riikidesse rajama. USA ajakirjanduses on viimase aasta jooksul järjest vaiksemaks jäänud need Venemaast inspireeritud hääled, kes püüdsid näha mainitud protsesse vastupidises valguses, nagu oleks NATO „asjatu ja ettevaatamatu“ itta laienemisega põhjustanud Venemaa agressiivse vastureaktsiooni. Vähemasti USA seadusandjad pole end lasknud ära petta säherdusest tõsiasju pea peale pööravast valepropagandast ning võtsid äsja vastu kõigi aegade kõige karmima sanktsioonide paketi Venemaa suhtes. Nende sanktsioonide suhtes oli küll varem tõrkunud president Trump, kes valimiskampaania ajal taas kord unistas Vene-suhete uueks loomisest ning kelle pereliikmed ja kampaaniameeskond pidasid vene luurajatega mitmeid skandaalseid, võimalik, et lausa kriminaalseid või isegi riigireeturlikke kohtumisi ning salaläbirääkimisi. Uued sanktsioonid said presidendi allkirja 2. augustil.
Samas on meil siiski põhjust ka rõõmustada, et Eesti on taas tõusnud üle 25 aasta maailma avalikkuse tähelepanu keskpunkti ning saanud paljude USA kõrgete ametiisikute lemmiksihtkohaks mitte ainult sellepärast, et siin kardetakse puhkevat järgmine sõjaline konflikt Euroopas, vaid ka sellepärast, et „Eestist on saanud NATO alliansi jõuline sümbol, mida paljud julgeoleku eksperdid USA valitsuses soovivad aktiivselt toetada oma arvukate visiitidega sellesse väiksesse riiki, mis oma 1,3 miljonilise elanikkonnaga on vaid umbes pool Maine`i osariigi suurusest“. Nii kirjutas rahvusvaheline välispoliitika väljaanne „Politico“ 29. juulil 2017 ning jätkas: „Kuid Eesti mõju on samuti selle tagajärg, et nad on teinud Washingtonis püsivalt väga tõhusat kampaaniat. Eesti kaitseminister külastas juunis USA seadusandjaid Capitol Hill`is, samas kui Eesti välisminister saavutas märtsis isikliku näost-näkku kohtumise riigisekretäri Rex Tillersoniga. Endised ja praegused Eesti valitsusametnikud on ühed kõige nähtavamad inimesed Euroopa mõttekodade üritustel, kus nad suhtlevad osavalt Washingtoni poliitikute ja ajakirjanikega.“
„Nad on vaieldamatult võimelised andma märksa tugevamaid lööke kui seda eeldab nende kaal,“ kinnitas Michael Carpenter, endise asepresidendi Joe Bideni välispoliitika nõunik ning Pentagoni Venemaa tippekspert, „nad teevad tõesti väga head tööd Washingtoni poliitilisel areenil.“ Üks anonüümseks jääv USA valitsusametnik loetles ajakirjanikele veel Eesti kiiduväärseid omadusi: nii e-kaubanduslik kui äriline külg, sõjalised aspektid, parimate praktikate jagamine, Eesti on tõesti selle regiooni juhtriik maailmas. Tehnoloogialembeline rahvas – Skype`i sünnikoht, mida vahel nimetatakse „eStonia“ – on kolinud valitsemise pilve peale. Igal kodanikul on kiibiga riiklik IDkaart, mis võimaldab neil esitada maksudeklaratsioone, täita koolipabereid ja hääletada online’s. See kõik kõlab nagu helesinine unistustemaa USA avalikkuse jaoks, kus 19. sajandi pabertšekkidega arveldav pangasüsteem pole suutnud veel täielikult üle minna turvalisematele kiipkaartidele, kus massilised identiteedivargused on masendav argipäev ja kus ülikeerulise maksudeklaratsiooni täitmiseks ollakse sunnitud juriste appi palkama.
Politico kiidab ka Eesti ekspresidenti Toomas Hendrik Ilvest, kes on tänavuse Stanfordi Ülikooli külalislektorina jätkuvalt kontaktis Eesti välispoliitika ekspertide ning valitsusega. Ilves on hinnatud ning oodatud esineja USA juhtivates mõttekodades, eriti IT turvalisuse üha aktuaalsemaks muutuvais küsimustes. Lisaks Eesti ametlikele diplomaatidele on Ilves jätkuvalt töötamas tõhusa Eesti saadikuna Ameerikas, kirjutas Andrew Hanna Politicos.
Sirje Kiin
