Vana aasta lõpus, 29. detsembril lahkus igavikuteedele üks Eesti poliitika suurtegijaid Edgar Savisaar (31. mai 1950-29. detsember 2022), olles 72-aastane.
Tema aastate ette kirjutaks sõna „vaid“, kui ei teaks, et viimased aastad oli ta kimpus tervisega, vaevasid südameprobleemid ja diabeet. Peale selle amputeeritud jala fantoomvalud, mida tuli samuti ravida. Savisaar elas Lääne-Virumaal oma Hundisilma talus, kuhu ta kolis 1996. aastal täpselt vabariigi aastapäeval.
Usun, et ei liialda, kui kirjutan, et Savisaar on taasiseseisvunud Eesti üks mõistatuslikumaid poliitikuid, kelle tegevuse motiive ei suuda me enam lõpuni mõista ega lahti harutada, sest peale eluohtlikult kaaluka teose „Peaminister“ ta muid mälestusi maha ei jätnud. Küllap ta kirjutanuks, kui tervis olnuks parem ja sund selja taga. Savisaar võidi armastada või vihata, aga ta ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Moodustame Rahvarinde!
Savisaare varasema tegevuse põhjal võinuks temast saada teadlane või administraator. Ta oli ENSV Teaduste Akadeemia aspirant ja konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor. Administraatori suunda esindasid töö Tallinna Mere rajooni täitevkomitee plaanikomisjoni esimehe ja ENSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhatajana. Ühesõnaga, kas nõukogude õpetlane või nõukogude ametnik. Tema valis poliitikukarjääri, mis algas Isemajandava Eesti ettepanekuga, lennutades autorid poliitikaorbiidile.
ETV saatesse „Mõtleme veel“ 13. aprillil 1988 sattusin tänu Indrek Tarandile, kes oli eelmises saates ajalootudengina osalenud ja soovitas saate toimetajale järgmisena miskipärast mind. „Mõtleme veel“ oli väga populaarne mammutsaade, mis toimus NSV Liidus seninägematult otse-eetris ja mida juhtisid populaarsed teletegijad Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk.
Saates käsitleti aktuaalseid ühiskonnaelu küsimusi ja seda poolitas õhtune uudistesaade. Selle ajal sai kõrvalruumis kohvi ja karastusjooke juua ning midagi hamba alla pista. Selle pausi ajal arutati Savisaare juhtimisel, mis teemadele keskenduda saate teises pooles. Rahvarindest juttu ei olnud. Ja ometi tuli Savisaar selle ettepanekuga välja.
Saate lõppedes asuti moodustama Rahvarinde algatuskeskust ja välja töötama uue massilise rahvaliikumise alusdokumente. Paraku oli tartlastel vaja asutada tagasisõidule, sest laenatud väikebussi juht oli pikale veninud päevast pahane. Pealinna jäid vaid need, kellel oli, kus ööd olla ja seetõttu pole algatuskeskuse algatajate nimekirjas minu nime, sest pidin Tartusse tagasi sõitma. Ent ülikooli ühiselamus olid tudengid saadet vaadatud ja arutelu tulevase Rahvarinde üle kestis veel tükk aega, nii et magama sain alles vastu hommikut. Nii lükati käima Eesti ajaloo kõige massilisem rahvaliikumine perestroika toetuseks. Savisaarest sai Rahvarinde liider ja tol ajal 38-aastast ametnikku jagus kõikjale.
Iseseisvuse künnisel
Ilmselt oli Savisaare elus tipphetki enam kui üks või mõned, aga valdavalt mahtusid need väga lühikesse ajaperioodi 1988-1991. Rahvarinde juhina valiti Savisaar NSV Liidu rahvasaadikute kongressi, edutati ENSV ministrite nõukogu esimehe asetäitjaks, aasta hiljem nimetati ümber majandusministriks, valiti ENSV ülemnõukogu saadikuks ja lõpuks ENSV ministrite nõukogu esimeheks. 20. augustil 1991 sai temast Eesti üleminekuvalitsuse peaminister. 30. jaanuaril 1992 astus Savisaar valitsusjuhi kohalt tagasi ja selleks ajaks oli paljudel inimestel temast isu otsa saanud.
Ida ja lääne vahel
Ma ei tea, kas ja kui palju pooldas Savisaar tegelikult Eesti iseseisvumist. Nii poliitiliselt kui majanduslikult. Ta toetas kodakondsuse nullvarianti, see tähendanuks uut Eesti Vabariiki, millel polnuks miskit ajaloolist seost ega järjepidevust 1918. aastal looduga. Uue Eesti kodanikeks saanuks kõik inimesed, kes sel hetkel viibisid selle territooriumil.
Savisaar ei olnud läänlane, nagu Lennart Meri ja teised. Talle oli Euroopa ja see, mis selle taga tundmatu ja võõras. Savisaar ei osanud võõrkeeli peale vene keele ja ta tundis ennast Leningradis või Moskvas palju kindlamalt kui Euroopa pealinnades. Kindlasti pooldas ta mingil viisil majandusliku seotuse jätkumist Venemaaga, et sealne suur turg Eesti toodetele ära ei langeks.
Tema surma järel meenusid mulle jutud Moskva riigipöörajate Balti vasallidest, kes olevat olnud välja valitud. Miks ei võinuks Eestis selliseks olla Savisaar? Ta polnud läänelikus mõttes demokraat ja sobinuks sellesse ametisse suurepäraselt. Aga mul pole tõendeid oma uitmõtete kinnitamiseks.
Savisaare suurim pettumus oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Teist Eesti Vabariiki ei sündinud. Pettumuse valmistas põhiseaduse välja töötamiseks Põhiseadusliku Assamblee moodustamine, sest Savisaarel oli põhiseaduse projekt juba valmis.
Keskerakonna juht
oktoobril 1991 asutati Keskerakond, mille tuumik tuli Rahvarindest, aga oma ülesande täitnud ja hääbuv liikumine andis liikmeid teistelegi parteidele. Savisaar keskendus nüüd oma erakonna üles ehitamisele ja pärast valitsusjuhi kohalt lahkumist oli 1992-1995 riigikogu aseesimees.
Muuhulgas kasutas Savisaar 90ndaid Eesti etniliste vene erakondade alla neelamiseks. Nemad ajasid omal moel „vene asja“ Eestis. Kuna Savisaar oli rahvasaadikuna seotud Virumaaga ja sealt pärit, siis oli vene valijatega tegelema hakkamine asjade loomulik käik. Pärast vene erakondade välja suretamist omandas Keskerakond ruttu kohati üsna venemeelse partei maine ja neil oli tugev toetus venekeelsete valijate hulgas.
Savisaar ei olnud vaimustuses oma rahast ning reform toimuski Tiit Vähi valitsuse ajal. Keskerakond ei toetanud Eesti astumist Euroopa Liitu ja ammugi mitte NATOsse. Savisaare maine eestlaste hulgas sulas mulluse lumena. Paraku pole Savisaar kunagi öelnud, kas ta näinuks Eestit pigem nn hallis tsoonis ja Venemaa mõjusfääris, ehkki sõnaselgelt poleks ta kumbagi jaatanud.
Skandaalid ja pahandused
Septembris 1995 puhkes nn lindiskandaal, kui selgus, et Savisaar oli salaja lindistanud jutuajamisi Vähi ja Siim Kallasega. Savisaar taandus lühikeseks ajaks isegi Keskerakonna esimehe kohalt, kuid valiti ruttu kongressil tagasi.
Kui väike paus majandusministrina Andrus Ansipi valitsuses 2005-2007 välja arvata, siis 00ndad ja teistkümned möödusid Savisaarele Tallinna linnapea ametis. Novembri algul 2010 puhkes nn idaraha skandaal, kui kaitsepolitsei kutsus Savisaare vestlusele ja manitses teda, et ta kontaktid Vene raudteede bossi Vladimir Jakuniniga ning tollelt Keskerakonnale raha küsimine on julgeolekuoht. Vahepeal ehitati Savisaare eestvedamisel Lasnamäele vene õigeusu kirik. Lõpuks kõrvaldati Savisaar kohtu otsusel Tallinna linnapea ametist.
Märtsis 2015 sattus Savisaar surmasuhu ja tema lihasööjabakteriga nakatunud jalg amputeeriti. Samal sügisel sai ta altkäemaksu võtmise süüdistuse. Järgmisel sügisel korraldasid Savisaare parteikasvandikud talle pöörde erakonnas ja Keskerakonna esimeheks valiti Jüri Ratas. 2018. aasta lõpuks pääses Savisaar tervise tõttu kriminaalmenetlusest. Ning oligi kõik. Ülejäänu oli Hundisilmal hääbumine.
Postimees pühendas Savisaare lahkumisele esikülje („Lahkus Eesti poliitika legend“) ja kolm sisekülge. Leht kirjutas Savisaare kohta: „Ta vääriks realistlikku ja sügavamat käsitlust. Aga on oht, et kõik jääb mustvalgeks nagu tihti Savisaare endagi vaated. Kas lipitsev kiidulaul või maapõhja tagumine, aga head arusaamist ei tulegi.“
Kalev Vilgats,
ajakirjanik
