Teose “Softening Without Liberalization in the Soviet Union – the Case of Jüri Kukk” avaldamist aastal 1984 tuleb pidada üheks suurematest teenetest, mida Rein Taagepera meile osutanud on. Professor Taagepera ei saanud mainitud raamatu koostamise ajal muidugi ette näha, et juba järgmisel aastal võtab Mihhail Gorbatšov võimuohjad Kremlis enda kätte, vahetades välja Konstantin Tšernenko, kes oli juba aasta-paar enne seda võimule pääsedes vana ja haige. Nii nagu Leonid Brežnev enne Tšernenkot.
Rennaissance Capital’i juures töötav majandusteadlane Charlie Robertson rääkis Reutersi agentuurile mõne aasta eest, et nõukogude “eksperiment” oli see, mis lõi kaikad Venemaale kodaraisse. Olles olnud möödunud sajandi alguses tööstuslikele riikidele nagu Itaaliale ja Jaapanile järele jõudmas, lõi nõukogude kord Venemaal tagurpidikäigu sisse. Ilma selleta oleks Venemaa rahvaarv praegusest suurem, vene elanikkond jõukam ja nende riik ka demokraatlikum.
Vastab õnneks tõele, et Kreml ei suru teistele rahvastele kommunismi kui sellist enam otseselt peale, ega tõuka tagant maailmarevolutsiooni. Ometi käib vasakpoolsuse tont endiselt mööda maailma ringi, küll ilma Lenini ja venelaste abita. Bernie Sanders ja paljud teised hoolitsevad nüüd selle eest. Too ideoloogiline viirus pole ikka veel kusagile kadunud.
Ideoloogiad ideoloogiateks – Venemaa on imperialistlikuna Eestile läbi sajandite ohtu kujutanud. Võisime vahemikus umbes 1985-1995 või veidi kauem asuda äraootaval seisukohal, ent praeguseks on paljud lood Venemaaga ühenduses juba tublisti selgemad.
Vladimir Putini käe all süvenevad Venemaal uuesti paljud vanad ebameeldivad tendentsid. Mitmed uued ohud on esile kerkinud. Läänt serveerib KGB koolituse ja praktikaga Putin Vene rahvale endiselt “saatanana”. Läänele on vaja jalga taha panna ja talle käkki keerata, kus vähegi võimalik.
Venemaa on korrumpeerunud ja nn “eliit” (missugune eliit see siis küll olla võiks?) kontrollib Venemaa jõukust. Võimul on salapolitsei valitsus ja salapolitseid rahastatakse massiliselt. Venemaa käib endiselt mitmeid rahvusvahelisi konflikte torkimas. Ma ei hakka siin eraldi käsitlema seda ohtu, milles nn “lähivälismaa” (loe esmajoones: Läti ja Eesti) ilmselt asub.
Eriti ebameeldivaks pean aina valjema häälega esinevat kisakoori läänes, mille kohaselt Vladimir Putin kui traditsiooniliste väärtuste kaitsja pidavat kujutama endast mingisugust eeskuju ja päästerõngast allakäivate lääne ühiskondade jaoks. Isegi aktsepteerides mõtet, et lääne trendides esineb nii mõndagi dekadentset (nimeta seda lodevuseks või allakäiguks kui tahad), esineb siin kolossaalne loogikaviga. Venemaa Putini ajastul on küll viimane ühiskond, keda päästeinglina võtta tuleks. Venemaa kogeb suuri funktsionaalsuse häireid ja hakata sellest eeskuju võtma oleks nõrgamõistuslik.
Pigem lõhnab meie ajastu jälle diktatuuride tuleku järgi. Hiina juht Xi Jinping tugevdab oma haaret Pekingis ja suunab riigi raha võidurelvastumisse. Donald Trump imetleb Xi’d ja Putinit.
Putin ei püsi igavesti noorena, ükskõik kui palju ta palja ülakehaga ka poseerida ei armastaks. Tšernenko oli 73-aastane kui teda troonilt kõrvaldati, Brezhnev 75 aastane. Hr. Putin saab oktoobris aga 66 aastaseks. Siinkirjutaja arvab ja isegi kardab, et mida vanemaks Putin saab, seda kardetavamaks maailmale ja meile spetsiifiliselt ta muutub. Kui Putin tahab minna ajalukku kui tähtis ja meeldejääv mees, on tal vähe aega jäetud dramaatiliseks tegutsemiseks. Alles ta lubas panna inimkonna peade kohale taevasse alaliselt ringi põrutama tuumamootoritega tuumarakette, mere alla aga mehitamata supertorpeedosid (samuti tuumamootorite ja tuumalõhkepeadega), milliste suhtes Lääs väidetavasti kaitsetu oleks. USA jättis sellised superrelvad muide välja arendamata, peamiselt sellest kaalutlusest lähtudes, et taolised tiirutavad ja ringiujuvad tapariistad jätavad enese taha pika saastava radioaktiivse saba. Viimane asi, mida inimkond vajab, on et Venemaa lennutaks meie peade kohale midagi väikeste ringipõrutavate ja sealjuures mürgiselt kiirgavate Tsernobõli aatomijõujaamade sugust.
Rein Taagepera küsis aastal 1984, et kas Moskva ometi ei kavatse kukutada “kogu maailma templit” koos endaga meile kõikidele kaela? Nüüd – 34 aastat hiljem – oleks nagu aeg kätte jõudnud samu küsimusi uuesti esitada.
Venemaa majandus pole 100 aastaga väga palju muutunud. Välismaalased omavad endiselt kolmandikku Venemaa võlgadest. See riik on tööstuslikult suhteliselt mahajäänud, sarnanedes Brasiiliale ja Mehhikole. Venemaa on endiselt toormaterjalide (fossiilsed kütused ja teravili) eksportimisest ära elav riik, nii nagu revolutsiooni eel.
Ainus asi, millega Venemaa uhkeldada saab, on tohutud investeeringud relvastusse, toetudes fanaatiliselt elushoitavatele mälestustele kangelaslikust Suurest Isamaasõjast.
Lääs on ärkamas Venemaa ja Hiina võidurelvastumisele suhteliselt väga aeglaselt. Paljud Ameerika sõjariistad on ajast ja arust, koos orienteerumisvõimega.
Eesti diplomaatidel ja poliitikutel tuleb jätkata mitme olulise trummi tagumist. Üks on nn “Enhanced Deterrence in the North”, teine on lääne militaarse mobiilsuse parendamine ja kolmas on augu pähe rääkimine otsuste langetajatele Läänes, et kavatsused tuua relvi ja elavjõudu Balti riikidesse juurde PÄRAST mingi juba alanud konflikti süvenemist on kärbsepesade ehitamine ja jääb ilmselt abituks, kui mitte tühjaks jutuks.
Jüri Estam
