Endine laagrielanik Joosep Nossplaat logistas Saksamaalt kaasatoodud vegelega New Yorgi tolliameti ette. Veegelel lömitas häbeliku välimusega tohutu kast otsekui hooneker. “Selles oli Nossplaadi maine vara, mida ta pidas vajalikuks Euroopast kaasa võtta. Ja see oli ka kõik, väljaarvatud kurvad mälestused miilidepikustest sabadest, lugematutest skriinimistest ja muudest taolistest eksperimentidest, millega tavaliselt suvatsetakse mitmekesistada ühe dipii halli argipäeva. Aga jumal tänatud – nüüd oli see kõik seljataga kui halb unenägu, millele mõtlemine ajas talle praegugi hirmujudinad seljale.
Tolliametniku hõige äratas Nossplaadi mustadest mõtetest. “Hällou, kaua sa oma leierkastiga siin kõmmeldad. Löö kastikaan lahti, vaatame mis aarded sul seal sees on” päriti sõbralikult.
Nossplaat kangutas kuulekalt kastikaane lahti.
“Mis nuustik see siin?” osutas ametnik kastis vedelevale tohutule paberipuntrale.
“Vabandage,” õiendas Nossplaat. “See pole mingi nuustik, vaid täielik ülevaade meie poliitilisest tegevusest paguluses. Siin on avalikud küsimused, segased vastused, juhtkirjad, sõimukirjad, ähvarduskirjad, kaebekirjad, kohtuprotsesside toimikud ja üleüldse igasugune materjal, mis käsitab meie poliitilist tegevust paguluses.”
“Ja seda teie nimetate poliitiliseks tegevuseks?”
“Küllap vist”, pomises Nossplaat kohmetult ja ta häbenes väga oma rahvajuhtide suure tarkuse pärast.
“Omapärane viis kodumaa vabastamiseks” vangutas ametnik pead. “See paberipundar on siiski nuustik minu arvates. Aga ulatage nüüd see traadikera siia. Mida kavatsete sellega tegema hakata? Mõtlete oma voodile traataeda ümber tõmmata, et tibla kallale ei pääseks või?”
“Oh ei,” muigas Nossplaat. “See on mu korteri elektrisisseseade. Kolisin dipii põlves kuuskümmend viis korda ja igakord oli tuba sedavõrd tühjaks plünderdatud, et võta kasvõi lagi ja põrand omapoolt kaasa. Neid ma just siia vedma ei hakanud, aga uksed ja aknad võtsin igaks juhuks kaasa. Mul pole enam usku, härrad, et võiksin kord kolida korterisse, kus on uksed ja aknad juba olemas.”
Ametnik muigas kaastundlikult. Järgnevalt õngitses Nossplaat päevavalgele terve rea pakke, mis nägid välja kui elatanud retsidivisti kohtutoimikud. Ametnik asus üht kausta lehitsema. Sinna olid asetatud kronoloogilises järjekorras kõigi toimingute täpsed kirjeldused, mida ühel dipiil tuli päeva jooksul läbi teha. Alates aevastamisest ja lõpetades skriinimisega olid kõik toimingud ilusasti kirjas. Paljudele kirjeldustele olid ligi lisatud ka tõendavad dokumendid ja fotokoopiad. Edasi leidus kaustas terve rida sauna-, kino-, teatri- ja trammipileteid, toimkonnakutseid, tõendeid kõrtsimeestelt, majavanematelt jne. Vastavalt sellele, mida oli päeva ja öö jooksul tehtud. Kõik tõendid olid kinnitatud notari poolt ning varustatud inglis-, vene- ja saksakeelsete tõlgetega.
“Milleks veate säärast lollust endaga kaasa?” imestas ametnik.
“Pole parata, härrad, pole parata,” ohkas Nossplaat, “Juba kümme aastat on mind uuritud ja skriinitud. Ikka, et miks oled sündinud, millal suvatsed surra, mida tegid kaksteist aastat tagasi sel kellaajal, miks ei taha lasta ennast üles puua ja nõnda edasi. Noh hädaga sai siis koostatud toimik kogu oma tegevuse kohta. Ja nii täpselt, et isegi iga sülitamine seisab must valgel. Katsugu nad sunnikud mind veel millegagi vahele võtta!”
“Täitsa õige mõte – seda peaks hakkama isegi korraldama,” sõnas ametnik ja viskas pilgu ida poole otsekui ilmuks liitlased tema skriinimiseks.
Edasi avastati kastist kogukas tõrvatud purjeriidesse õmmeldud pakk. Arutades riide lahti tuli sealt nähtavale hoolega kinnitinutatud plekknõu.
“Mis siin sees on?” muutus ametniku nüri pilk äkki teravaks. “Kuld, briljandid, fotoaparaadid?”
“Nimekirjad,” vastas Nossplaat lühidalt ja kuidagi karmilt.
“Mis nimekirjad?”
“Nende tegelaste kohta, kelle näod saab veel meeles peetud ja kelle teod tulevad Vaba Eesti kohtutes arutusele. Ma nimetan ainult mõned tähtsamad kategooriad neist vendadest. Kõigepealt katuselõhkujad, siis põntsupanijad, rahva vara ja raha raiskajad, igasugused tallalakkujad ja tuulelipud, isehakanud “ohvitserid”; mehed, kes nimetasid omal ajal meie sõjamehi häbiplekkideks; tegelinskid, kes jätsid oma rahva saatuse hoolde ja viisid oma naha varjule, spekulandid ja üleüldse igasugused paguluses aru kaotanud avaliku elu tegelased. Niikaua kui minu pea püsti on, lüüakse neile vendadele Eestis veel rõngas ninna, nii mis kõliseb,” ähvardas Nossplaat.
“Justament minu mõte,” patsutas ametnik Nossplaadile õlale. “On teil veel midagi?”
“On ikka ka,” venitas värske immigrant. “Välivoodi sabasseismiseks, pikad kummisäärikud teatud kohas käimiseks, lutikaprits, kast sadulaseepi, kaks kotti hambaharju, lõssilänik ja…”
“Pidage, pidage,” muutus tollimees tähelepanelikuks. “Kaks kotti hambaharju. Mida teete nendega?? “
“Piiiksist anti. Dipiipõlves olid mul hambad enamasti varnas ega siis kulunud harigi. Loodan, et siin läheb hambaid rohkem tarvis.”
“Okey,” lausu ametnik. Tolliprotseduur oli läbi ja Joosep Nossplaat logistas oma veegelega tänavat mööda alla. Eesti Seltsi maja kohal tegi temagi suure ringi.
Nihits
VES / 50ndate arhiivist