Eesti meedias on tihti arutlusi demokraatia olemuse üle. Vahel asjalikke, aga just mitte harva ühekülgseid ja negatiivseid. Vikipeedia kohaselt on demokraatia valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia).
Demokraatia otseseks vastandiks on diktatuur – valitsussüsteem, kus oluline osa võimust on ühe isiku või kitsa isikute grupi käes, sh juhtimiseks vajalikud privileegid on teatud juhul sünnipärased või antakse mõne mittevalitava koosluse poolt.
Tänapäeva demokraatlikes riikides on tavaline esindusdemokraatia – hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigile oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada.
Need on demokraatia üldtunnused, aga selle teostamisel on palju variante. Eestlastele on võõrvõimu ajast tuttav „rahvademokraatia“, mis välistas rahva aktiivse osalemise. Suures naaberriigis on see asendunud „juhtiva demokraatiaga“, millel on natuke esindusdemokraatia võõpa.
Kuidas on eestlaste üldine suhtumine demokraatiasse, mille üks olulisemaid instrumente on hääleõigus? Näitena vaatlen viimaseid parlamendivalimisi vana juurdunud demokraatiaga Rootsis ja suhteliselt väikeste kogemustega Eestis.
Eestis tuuakse tihti eeskujuks sotsiaaldemokraatlikku Rootsit. See on aga ebatäpne üldistus, sest kuigi sotsiaaldemokraadid on kaua olnud võimul ja ka palju mõjutanud Rootsi ühiskonda, on kahed viimased valimised võitnud ja valitsuse moodustanud kodanlike parteide blokk.
Eriti valusana tajusid sotsiaaldemokraadid kaotust viimastel valimistel, kus valijad andsid jätkuvalt toetuse kodanlikule valitsusele, kes oli osanud Rootsi suhteliselt hästi majanduskriisist välja tuua. Selmet kritiseerida võitjaid valetamises ja süüdistada petmises koondus kaotuse analüüsis tähelepanu peale üksikute kaebuste enda vigadele. Tulemuseks oli partei esimehe tagasiastumine, uue valimine koos juhtkonna uuendamisega, mis on juba arvamusküsitlustes andnud positiivseid tulemusi.
Eestis reageerisid kaotajad vastupidiselt. Rahvaliit ja Rohelised, kes ei ületanud vali-miskünnist, olid siiski sunnitud sellega leppima, osaliselt isegi mööndes oma vigu. Keskerakond käivitas aga suurejoonelise süüdistuskampaania, väites valimistulemuste võltsimist. Esmajoones oli see suunatud e-valimiste pihta, milles valitsusparteid said ülekaalukalt enam hääli, aga peale selle kaheldi ka kohalikes tulemustes. Kuna rahvas pole veel unustanud vahepealseid „valimisi“ või käsu järgi hääletamist, leidis see ka kõlapinda ning sellega ühines osa ignoreeritud rahvuslasi.
Kritiseeriti ka valitsuskoalitsiooni võitu, jällegi viidetega võimalikele võltsingutele võimu säilitamise eesmärgil. Just nagu oleks see midagi ebatavalist, kuigi teistes Euroopa demokraatlikes riikides on sama partei või koalitsioon tihti võimul paar järjestikust perioodi – nagu näiteks viimati ka Rootsis. Mindi isegi nii kaugele, et hakati võrdlema Pätsi „vaikiva ajastuga“, kuigi praegu on tugev opositsioon, kes aga näeb end võimust kaugenemas ja seepärast kasutab odavaid propagandatrikke. Miks mitte tunda rahulolu stabiilsuse üle ja valmistuda järgmisteks valimisteks, otsida ka enda vigu? Kuidas seletada seda hoiakut, et kõik need said oma hääled ausalt, kes sulle meeldivad, aga need, kes ei meeldi, nende häältega manipuleeriti?
Osa pole rahul sellega, et Riigikogus on ainult neli parteid. Kas tuleks eelistada kümmekonda omavahel kaklevat parteid, mis võib ka viia põhja demokraatia? Nüüd on kaks valitsuses ja ka opositsioonis, vahe pole nii suur, et takistaks järgmistel valimistel võimuvahetust. See nõuab aga hoopis teistlaadi demokraatlikku koostööd ja kompromisside tegemist. Ei piisa praeguse valitsuse mustamisest, sest selle taga seisab siiski enamik seisukohta võtnud valijatest. Et see ei meeldi kaotajatele ega ka neile, kes ei osalenud valimistel, pole midagi parata – viimased on hääleõigusest loobudes loobunud ka oma kriitika kaalust.
Võrreldes teiste Euroopa demokraatlike riikidega pannakse Eestis suurt rõhku presidendi institutsioonile. Mujal on tavaline, et enam-vähem normaalselt funktsioneerinud president valitakse tagasi. Eestis näevad paljud selles jälle midagi diktatuuri taolist. Ka ühe kandidaadi puhul on demokraatias võimalik diskuteerida. Oleks vist aeg selle lapsekingadest välja kasvada!
Vello Helk
