Vabariigi aastapäeva aktusel esinejad, vasakult: George Radosavljevic, Leo Radosavljevic, Aryton Kasemets, Eric Ausmees ja Tanel Sepp. Foto: Siim Sööt
Carl Eric Ausmees: “Tere! Minu nimi on Carl Eric Ausmees ja ma olen siin, et rääkida teile minu elust Ameerikas koos minu Eesti taustaga. Ma olen 16 aastat vana, sündisin Libertyvilles ja nüüd elan kohe siin Eesti Maja juures, ainult 4 miili põhja poole. Ma käin Stevenson’i keskkoolis, kus ma osalen paljudes tegevustes. Koolis ma mängin mitmetes ansamblites: kooli Honor Band, Patriot Orchestra ja kooli musicalis The Heights, mis võitis Tony auhinna. Samuti olen juhtivatel kohtadel klubides National Honor Society, TRri-M Music Honor Society ja Peer Helpers. Suur tähtsus minu elus on ujumine. Ma hakkasin ujuma koos Ayrton’iga, kui ma olin 10-aastane ja nüüd ma ujun aasta läbi meie kooli varsity meeskonnas ja ka minu klubi meeskonnas”.
Ayrton Kasemets: “Tere tulemast! Minu nimi on Ayrton Kasemets ja ma olen senior Mundeleini keskkoolis. Keskkoolis ma kuulun National Honor Society’sse Honor Rolli ja samuti Students and Athletes Leader Program’i, kus ma veedan oma vaba aja treenides sportlasi spetsiaal olümpiaadiks. Ma kuulun organisatsiooni All Sports 4 All Kids, mis spetsialiseerub lastele, kellel puudub rahaline võimalus sporti teha. Olen ka oma kooli poiste ujumise ja veepalli meeskondade kapten. Olen All-Academic, All-Coference All-State ja All-American ujuja. Pärast keskkooli lõpetamist on mul plaan astuda Oaklandi ülikooli, kus ma saan ujujana stipendiumi. Ma olen Eesti ja ka Ameerika kodanik. Meie kodune keel on eesti keel ja ma olen Eestis käinud väga mitu korda”.
C.E. Aumees: “Meie elus, ma võin väga tõsiselt öelda, on meie eesti taustal olnud väga positiivne mõju meie ja teiste elu peale. Minu koolis oli üks väga suur sündmus, kutsutud “World’s Fair”, kus inimesed, kes tahtsid esindada nende riiki, said teha oma putka, kus nad said näidata vägevaid asju oma maalt. Ayrton ja mina tegime sellise putka koos kahe meie sõbraga Rasmus ja Kenneth ja näitasime meie kogukonnale eesti saavutusi ja traditsioonilisi toite”. (Ta näitas ette menüü, millel verivorstid, sült, kohupiimakook, kirju koer ja mitmed teised toidud.)
A. Kasemets: “Me avastasime, et enamus külastajaid olid üllatanud. Üllatuseks oli kui väike Eesti on, kuid nad olid ka väga meeldivalt üllatunud, kui väike, aga edukas ja nutikas riik see on. Paljude šokiks oli, et Skype leiutati Eestis, mille üle on eestlased väga uhked ja näiteks see, et kõik kooliõpetus on läbi interneti.
Üllatuseks oli ka, et Eestis on nii ilus maastik ja kultuur. Nad oli huvitatud Eestist kui NSV Liidu osast ja kuidas põlvkond pärast seda režiimi elas üle ja taastas. Mis puutub kultuuri, meeldisid inimestele meie rahvariided ja nende värvid ja lai, aga omapärane toiduvalik. Enamusele külastajatest maitsesid magustoidud, eriti kirju koer. Paljud inimesed ei saanud harjuda verivorsti ja süldi valmistamise ja maitsemise ideega, samas olid mõned vaprad, kes julgesid proovida. Mõnele meeldis ja mõned ei suutnud harjuda. Üks naisterahvas oli väga kogenud reisija. Olles käinud Lõuna-Aafrikas, Indias ja Austraalias, ütles ta, et Eesti on kohe kindlasti tema järgmiste riikide nimekirjas, sest ta tahab avastada kõike, mida Eesti rikas kultuur ja loodus võib talle pakkuda.
Tallinn oli suur hit, sest inimesed olid lummatud selle hämmastavast säilimisest ja ikoonilisest ilust. Päeva lõpuks olime enesekindlad, et kõik, mis saime Eestist tutvustada, jättis inimestele väiksest Eestist suure mulje. See on sama, mis Eesti on maailmas – väike riik, aga jätab suure mulje”.
C.E. Ausmees: “Mida tähendab mulle olla eestlane, olla osa riigist, millel on selline rikas kultuur nagu Eestil? Olla osa ühest riigist, mis on väike, aga nii tugev, kui rahvas tuleb kokku? Ma olen need asjad võtnud oma elusse. Ma nii naudin tulemist siia Eesti Majja ja meie kultuuri omaks võtmist. Iga kord, kui mu sõbrad küsivad, kus maalt ma olen, ma väga õnnelikult räägin pikka Eesti ajalugu ja mida tähendab mulle olla eestlane. See vastus õpetab kõigile kultuuri tähtsust – et sinu kultuur näitab, missugust elu sa elad, mis traditsioonid inimestel on ja mida nad hindavad elus. Minu kultuurist olen õppinud, et ma olen ainult üks inimene. Kui tulete kokku kas perega, sõpradega või isegi koos võõrastega, olete te palju tugevamad ja saate tõesti teha ükskõik mida te panete oma meelde”.
A. Kasemets: “Lapsepõlves ma ei osanud ette kujutada, millist mõju avaldab mulle eesti kultuur. Ma ei kujutanud, et sellel on suur jõud ja uskumatu vastupidavus. Ma olin lihtsalt laps, mängisin oma sõpradega ja ei mõtelnud maailmale minu ümber. Kui ma sain vanemaks, hakkasin ma tähele panema, kui tähtis ja mis tähendab olla eestlane.
Mõned võivad tunda end kadunutena selles suures maailmas, kuid eestlus võimaldab meil olla ainulaadne. Kui ma räägin oma pere või sõpradega eesti keeles väljaspool kodu või avalikus kohas – segadus. Enamus inimesi küsib: “Are you Polish”? või “Are you speaking Russian”? Siis algab pikk seletus, et eesti keel on omaette keel. Eesti keel on üks raskemaid keeli maailmas ja samal ajal üks ilusamaid keeli.
Kombineerida haridust, kultuuri ja keelt edukalt on sama kui võitlus, kuid nagu iga võitlus mis on olnud Eestis, nad vapralt võitlevad ja võidavad. On tore teada, et ilus ja spetsiaalne keel on kehtinud läbi mitme ja mitme põlvkonna. Läbi mitme sissetungi ja katseid muuta keelt. Eestlased aga keeldusid. Eesti rahvas on kangekaelne, aga ta on väga töökas ja järjekindel. Nad kannatavad valu ja tähistavad igat võitu. Eestlased on alati tahtnud rääkida oma keelt.
Paljud kultuurid ja rahvused on kaotanud või muutnud oma keelt religioosse erimeelsuse või poliitiliste lahingute tõttu, aga see väike kuid tugev riik Eesti elas, et rääkida järgmisel päeval ja järgmisel põlvkonnal. Nad ei ole kunagi kaotanud keelt vaatamata kõigele. Ma tean, et on väga lihtne kaotada keelt, mida sa ei harjuta. Nii paljud inimesed unustavad meenutada, kes nad on ja siis kahjuks kultuur ja keel unustab neid.
Ma austan eesti rahva ajalugu. Ma ei saa kunagi kogeda kõike, mis juhtus läbi aja Eestis, kuid ma olen tänulik et eestlased olid kangekaelsed ja järeleandmatud. Olen tänulik, et nad ei nõustunud teiste keelte või erinevate kultuuridega. Ma tänan kõiki eestlasi, kes räägivad minuga eesti keeles, veel rohkem ma tänan oma vanemaid, et ei lasknud mind loobuda keelest, nii nagu ka eesti rahvas. On üks ütlus: “Igas sadamas on üks eestlane”. Olles eestlane, on mul võimalik olla see eestlane, kes on igas sadamas.
Kui ma käisin külastamas Oaklandi ülikooli, kohtusin seal ühe soome üliõpilasega. Ta küsis, mis rahvusest ma olen ja kust pärit. Ma vastasin uhkelt: “Ma olen eestlane”. Soomlase vahetu reaktsioon oli: “Tere tulemast”. See hetk pani mind mõistma, et isegi väikses linnas Michiganis olin ma ainulaadne. Mul oli võimalik eristada ennast teiste seast. Sellest hetkest alates ma saan keelt levitada. Nüüd on minul võimalus olla see, kes ütleb järgmisena “Tere tulemast”! ja loodetavasti muuta järgmise inimese elu.
