Lamasklesin veel hommikul voodis Tallinnas, kui ma kuulsin oma mobiilist märguannet, et saabus sõnum. Olin tulnud oma pojapoja Karl Alexiga Võrumaalt pealinna ja kavatsen tagasi sõita mõne päeva pärast koos Heliga, kes veedab maal oma puhkusenädala.
Pensionäril on palju soodustusi, Eestis peaaegu kõigele. Paljudes linnades võid sa bussis tasuta sõita. Uued pikamaa Lux bussid meeldivad mulle väga, sest Võrust Tallinna sõites jõuan ma kaks filmi seal ära vaadata. Aeg niiviisi lausa lendab käes!
Ma mäletan seda aega, mis polegi väga kaugel seljataga, kui bussid olid puupüsti rahvast täis ja paljud pidid vahekäigus seisma. Akende ees olevad paksud lillelised kardinad varjasid väljavaate. Veel ei meeldinud mulle bussisõit seepärast, et alati andsin ma oma koha ära, kui mu kõrvale jäi seisma naisterahvas või vanem mees. Siis tuli mul endal seista neli tundi, sest nii kaua võtab bussil aega Võrust Tallinna või vastupidi sõit. Kord otsustasin ma osta kaks piletit, et ka kõrvalkoht minu oma oleks ja ma saaksin sellele oma kompsud panna. Aga kuna vahekäik oli jälle rahvast täis, ei olnud mul võimalik vaba kohta enda kõrval kuidagi õigustada, isegi kui ma oleksin oma kahte piletit ette näidanud.
Täna on bussisõit endisega võrreldes nagu lust ja lillepidu. Ja seda enam, kui võrrelda, mida maksab bussipilet ja kui suur on autoga sõites bensiinikulu. Kokkuhoid on märkimisväärne. Kui sa pole pikka aega Tallinnas autoga sõitnud, võib ka see pea segi ajada. Kõik on muutunud – uued majad on kerkinud ja vanad renoveeritud. Linnateedel on bussirajad ja tekkinud on ühesuunalised tänavad. Parkimistasud on tõusnud lakke, aga parkimiskohti on ikka vähe. Sellest on saanud suur äri.
Neid mõtteid mõlgutades kuulsingi oma mobiilile sõnumit saabumas. Saatjaks oli mu lapsepõlvesõber Agu Ets, kes oli oma kodus Baltimore´is USA-s kuulanud Elmari raadiot internetist ja seal lasti eetrisse laul „Tunneb süda“, mida ma koos oma õe Piaga laulsin. See on Bonny Tyleri laul „Its a Heartache“, millele tegi eestikeelsed sõnad minu ema. See tegi mulle headmeelt, et meile õega jagati tunnustust. Ja kas see polegi elus üks tähtsamaid asju?
Me kõik tahame, et meist jääks midagi maha. Kõige tähtsamad on muidugi lapsed, kelle kaudu sa jätad maailma oma geneetilise koodi, oma DNA.
Ma kujutan ette, kuidas kunagi tulevikus saab meie individuaalseid kogemusi ja mälestusi digitaalselt alla laadida ja kõike, mis meie mälu on säilitanud, anda edasi järgmistele põlvkondadele. Aga võib-olla ongi kõige tähtsam just DNA, samas meie viibimine Maa peal on ainult juhuse asi. Või nagu Sartyr ütles: „Elu on bussisõit hällist hauani, kõik ülejäänu on jaht hea koha pärast.“ Igal reisil kohtume me uute inimestega, kellel edaspidi ei ole meie elus enam mingit osa. Kui just ei juhtu mõnda õnnetust või kohtumist kellegagi, kes tõepoolest su elu muudab. Enamasti jätkame reisi ja sagedasti unustame kõik hea, mis seal juhtus, meelde jääb aga midagi, mis oli najakas või problemaatiline.
Nõnda siis on elu mõte see, et ennast oma reisil hästi tunda. Kui seda suudetakse, siis on see minu meelest kõrge intelligentsi tunnus. Intelligentsiks peetakse kohanemisvõimet. Oleks ju absurdne bussireisil endale vaenlasi tekitada. Jõu kasutamine sel reisil ei too midagi head. Kui meie bussireis ükskord lõpeb, kas on siis tähtis, kui hea koha peal me istusime?
Aga seda tahan küll kinnitada, et mul oli väga hea meel, et Elmari raadio ikka mu õe ja minu laulu eetrisse laseb. Ja mul oli ka väga hea meel, et Agu võttis vaevaks mulle sellest teada anda.
Viido Polikarpus
