Jaak Treiman
Kuigi juba üle kolme aasta lubab seadus Eesti isikut tõendava dokumendi kätte saada ka posti teel, seda ei täideta, kirjutab Eesti aukonsul Los Angeleses Jaak Treiman Postimehe Arvamusportaalis.
Täiuslik bürokraat pidi olema see, kes ei tee mingeid otsuseid ega vastuta millegi eest. Kuskil meie riigimasinas paikneb üks selline täiuslik isend.
1. jaanuaril 2016 jõustus isikut tõendavate dokumentide seaduse muudatus. Sellega muudeti senist korda, et dokumendi saab kätte ainult isiklikult selle väljastaja asukohta minnes. Lisandus võimalus: «Isiku soovil võib dokumendi väljastada posti teel turvalise postiteenuse pakkuja vahendusel.» Dokumendi posti teel väljastamise kulud kannab isik.
Seadus ütleb, et dokument antakse välja politsei- ja piirivalveameti või välisministeeriumi kaudu. Turvalise postiteenuse pakkuja määrab dokumendi väljastaja. See seadusemuudatus on üle kolme aasta jõus olnud, aga passisaajad peavad oma dokumendile endiselt isiklikult järele minema. Politsei ja piirivalveameti kodulehel ei ole dokumendi posti teel väljastamisest sõnagi. Nagu sellist võimalust polekski.
Küllap ei olegi kohale minek ületamatu takistus, üle Eesti töötab 19 politsei- ja piirivalveameti teenindust ja vahemaad on enamasti hõlpsasti ületatavad. See aga pole põhjus, et seadust mitte täita! Seda enam, et välismaal on olukord hoopis teine.
Miks on seaduse rakendamiseks vajalikud regulatsioonid seni tegemata? On’s see tõesti Heraklese töö, mida kolme aastagagi valmis ei saa? Tegelikult isegi rohkem kui neljaga, sest seadusemuudatus võeti riigikogus vastu peaaegu aasta enne jõustumist, juba 2015. aasta 18. veebruaril.
Vähemalt viimased viisteist aastat olen Eestis kõikjal, kus võimalik, ägedalt sõidelnud, et ennast tehnoloogiavõimekaks kiitva maaga ei käi kuidagi kokku see, et kodanikke sunnitakse sadu, kui mitte tuhandeid kilomeetrid maha sõitma, et volitatud kohast pass isiklikult kätte saada. Eesti aukonsulina Los Angeleses näen sellist janti pea iga nädal.
Igal aastal saan kolm-neli passi kätteandmiseks eestlastele, kes töötavad või õpivad Hawaiil. Neil on olnud tarvis aegunud passi uuendada ja uus dokument kätte saada. See lähetatakse esmalt diplomaatilise postiga Tallinnast Eesti peakonsulaati New Yorgis. Sealt saadetakse minu tööpiirkonnas paiknevate inimeste dokumendid kullerteenuse abil mulle Los Angelesse. Siis annan inimestele teada, et pass on kohal. Nemad peavad nüüd minuga kokku leppima aja, millal nad saavad Los Angelesse passile järele tulla.
Hawaiil elavale isikule tähendab see lennukipileti broneerimist, umbes kuut tundi lendamist, siis autorentimist, et aukonsulaati sõita – see on vähemalt tunniajane teekond Los Angelese lennujaamast. Meie kohtumine ei pruugi kesta viit minutitki: võtan allkirja ja annan passi. Inimene aga peab nüüd minema hotelli, sest tagasi Hawaiile saab lennata alles järgmisel päeval.
Hawaiist Los Angelesse on sama pikk maa kui Tallinnast Afganistani. Kas ühelgi mõistusega olevusel tuleks pähe nõuda kelleltki tulla Afganistanist Tallinna passi järele?!
Hawaii on äärmuslik, aga eluline näide. Ameerika Ühendriigid saadavad oma passid kodanikele tavapostiga. Sama teeb hulk teisi riike. Kullerfirmad, nagu FedEx, on usaldusväärsed ja turvalised ja soovi korral nõuavad saajalt isiklikult enne allkirja, kui saadetis kätte antakse. Sellest hoolimata peavad Eesti tudengid, lapsehoidjad, ettevõtjad jpt USAs endiselt leidma tee minu või mõne teise Eesti aukonsuli büroosse, samal ajal kui täiuslik bürokraat kuskil Tallinna kabinetis viiendat aastat kukalt sügab, kuidas seadusandja tahet täita. Või pigem täitmata jätta.
Jaak Treiman, EV aukonsul Los Angeleses
