Kahesajaliikmeline muusikapere kontserdisaalis proovi tegemas
Kolme Balti riigi 100. sünnipäevale pühendatud Festival Baltikumi üheks tippsündmuseks oli Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” ettekanne 20. veebruaril Berliini kontserdimajas.
Keeruka suurvormi tõi publiku ette enam kui 200-liikmeline kollektiiv: Eesti riiklik sümfooniaorkester, segakoor Latvija, Staats- und Domchor Berlin, segakoor Cantus Domus, solistid Susanne Bernhard, Annely Peebo, Peter Svensson, Ain Anger ja Johann Tilli ning dirigent Neeme Järvi.
Annely Peebo, kellele see oli teine kord selles oratooriumis ühe solisti osa laulda, leiab, et just „Joonase lähetamine” sobib suurepäraselt juubelikontserdile. „See hõlmab nii laia haardega eesti muusikat: instrumentalistid, solistid, koorid, kammerkoor, meeskoor, lastekoor. See on imeline teos Euroopas esitada ja Eesti juubelit tähistada,” kinnitab Peebo.
Maestro Neeme Järvi sõnul on „Joonase lähetamises” olemas kogu Eesti ajalugu – kõik Eesti mured ja läbielamised. „Tobias tegi oratooriumiga Eesti suureks, siin on terve Eesti ajalugu ära kirjutatud, kõik Eesti mured – samad, mis olid piiblis. Tobias oskas ette näha, mis Eestiga võib juhtu da ja juhtuski – 50 aastat elasime vaala kõhus, nüüd oleme välja saanud,” tõdeb Järvi. Dirigent küsis siiski, kas Eestil, mille riigieelarve on umbes kümme miljardit eurot, ei ole tõesti raha kultuuri jaoks, mille kaudu saame ju Eestit maailmas tutvustada. „See kontsert siin Berliinis oli minu ja selle kontserdimaja initsiatiiv, kes tulid kolm aastat tagasi minuga rääkima, kas saaks teha ühe Balti festivali. See ei olnud algselt üldse seotud EV 100-ga,” selgitab Järvi. Ka kooride teemal võtab dirigent tuld, sõnades, et meil ei ole piisavalt professionaalseid koore. „Eestis räägitakse, et Eesti on kooririik. Ei ole. Läti on kooririik, Läti koor pidi seda ette kandma, sest meil Eestis on küll meeskoor, kammerkoor, aga professionaalset segakoori ei ole,” tõdeb Järvi.
Peale Tobiase loomingu on eesti muusikas teisigi teoseid, mida tuleks Järvi sõnul palju rohkem publiku ette tuua. „Me peaksime neid teoseid, mis meil on, püüdma maailmas ette kanda. Kreegi „Reekviemi”, Artur Kapi ja Villem Kapi sümfooniaid. Tubina sümfooniad peaksid kogu aeg kavas olema, aga ei ole. Noored põlvkonnad ei tunne neid. Tubinal on kümme sümfooniat, võiks mängida kasvõi osi neist, aga see on tutvustamata maailm. Isegi noortel muusikutel puudub entusiasm, on selline kopeerimise traditsioon: kuulan mõnda head heliloojat, dirigenti ja katsun järele teha. Ei, peab olema oma arvamine asjast,” julgustab Järvi.
VES/EPL
