Sirje Okas Ainso kõne Lakewoodis vabariigi aastapäeva tähistamisel
Eesti Vabariigi juubeliaastal 2018, teatas Riigikogu, et “Eesti valitsus hindab ja tänab rahvuskaaslasi eksiilis, kes hoidsid elavana riigi õigusliku järjepidevuse, ning aitasid kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele”.
Üheks keskseks poliitiliseks institutsiooniks, kes seda teostas, oli USAs 1966. aastal asutatud eksiilbaltlaste valitsusväline organisatsioon Balti Apell ÜRO-le (BATUN) – organisatsioon, mille raames tehti üle 25 aasta järjepidavat koordineeritud tööd ÜRO ning Euroopa välisministeeriumite juures Balti riikide iseseisvuse taastamise nimel.
EV on tunnustanud BATUN-I tegevust. Hiliseim tunnustus oli vaid kuu aega tagasi: Välisministeerium andis 2. veebruaril meile – BATUNi tegelastele – Jaan Poska auhinna Tartu rahu aastapäeval, ja mul oli suur au enda ja abikaasa auhind isiklikult vastu võtta kaunis Tallinnas Kadrioru muuseumis.
Meie 25 aastat kestnud visa töö ja rahvusvahelised kampaaniad aitasid oluliselt kaasa Molotov-Ribbentrop’i pakti (MRP) salaprotokollide avalikustamisele ja kehtetuks tunnistamisele. Saksa Liitvabariik tegi seda 1. septembril 1989. aastal, Nõukogude Liit (NL) 24. detsembril. Moskvas saavutasid seda Eesti NL rahvasaadikud. Ka see saavutati väliseestlaste vahendusel – Rutgersi ülikooli professor Arno Liivak ja ta abikaasa Ann edastasid USA kongressi raamatukogust leitud MRP-i salaprotokollide autentsed koopiad akadeemik Endel Lippmaale, kes need edasi toimetas Moskvasse. Need dokumendid sundisid Gorbachovi lõplikult kurikuulsat pakti tühistama.
Usun, et siinolijad on teadlikud BATUN’I tegevusest, mis sai alguse novembris 1965. aastal, kui Leedu Iseseisvuse Taastamise Komitee eestvedamisel koostati Balti pagulaste ühine pöördumine “ÜRO südametunnistuse“ poole – Baltic Appeal to the Conscience of the United Nations, tähistamaks 25 aastat okupatsiooni kodumail. Apell edastati ÜRO Peasekretärile NY-s 13. novembril, peale suurt organiseeritud meeleavaldust Madison Square Garden’i hiigelareenil. Järgnevatel nädalatel külastasid baltlaste delegatsioonid ÜRO liikmesriikide esindusi, et vestelda diplomaatidega Baltimaade okupatsiooni teemal ning edastada ka neile apell. Visiitide käigus ilmnes, et 25 aastat peale Teise maailmasõja lõppu paljud nooremad, isegi Euroopa diplomaadid, eriti aga uuemate riikide esindajad ei olnud enam teadlikudki endistest Balti vabariikidest. Eesti, Läti ja Leedu olid vajunud unustuse hõlma.
13. veebruaril 1966 sündis formaalne valitsusväline organisatsioon BATUN, et jätkata tööd ÜRO erinevail foorumeil. Me olime noored ja idealistlikud. Me panustasime oma energia, vaba aja ning oma piiratud rahalised ressursid oma kodumaa iseseisvuse taastamise heaks. Meie tegevus oli laiahaardeline ja globaalne. Me siht oli selge – me tahtsime kord tagasi jõuda oma vabale kodumaale.
1970ndatel aastatel laiendas BATUN oma tegevust inimõiguste valdkonda, et sel teemal leida ÜRO süsteemis rohkem tähelepanu. BATUN-I aktivistid hakkasid osalema iga-aastastel inimõiguste komisjoni istungeil Genfis, esitades andmeid Balti riikides toimuvate inimõiguste rikkumiste kohta. Kasutasime selleks ÜRO poolt väljatöötatud protseduure ning rahvusvahelise organisatsiooni Amnesty International meetodeid.
70ndatel aastatel ei olnud kerge saada pädevat informatsiooni okupeeritud kodumaalt. Kui aga midagi meieni jõudis, edastasime selle koheselt ÜRO esindustele ja adressaatidele.
1972. aastal koostatud Apell ÜRO peasekretär Kurt Waldheimile nelja Eesti Demokraatliku Liikumise ning Rahvusliku Rinde (Estonian National Front) liikme poolt jõudis meieni keerulist teed mööda 1974. aastal. Selles nõuti selgelt Eesti rahvale enesemääramisõiguse taastamist. Apelli algataja Sergei Soldatov ja teised kirja autorid arreteeriti ja saadeti Siberisse. BATUN’i kaasabil sai Soldatov vangist lahti ja jõudis USA’sse 1981. aastal.
23. augustil 1979, MRP 40. aastapäeval koostatud 45 Baltlase Apell’i, adresseeritud NL, mõlema Saksamaa juhtkondadele ning ÜRO peasekretärile, edastas samuti BATUN ÜRO esindustesse. See Apell sai laialdase tähelepanu osaliseks Euroopas ning oli aluseks 13. jaanuaril 1983 Euroopa Parlamendi poolt vastuvõetud resolutsioonile toetada baltlaste nõudeid.
Oma tihedate isiklike kontaktide, memorandumite ja kirjade najal olime endile ÜROs – New Yorgis ning Genfi inimõiguste komisjoni juures – loonud häid kontakte. Balti riigid ei olnud enam tundmatu maailm, isegi mitte kaugete lõunamere saarte või uute Aafrika riikide jaoks. BATUN teadvustas me riikide saatust kõikide ÜRO liikmesriikidele, vaatamata nende suurusele või tähtsusele.
Aastal 1983 laiendas BATUN oma tegevusvälja Euroopas, et veenda erinevate riikide, peamiselt Euroopa Ühenduse (EÜ), välisministeeriumite juhtkondi tõsta ühiselt üles Balti riikide küsimus ÜROs.
Foto: Lakewoodi Eesti Maja FB
23. augusti meeleavaldused Baltimaadel – aastail 1987-88 – aktiveerisid vabadusliikumised kodumaal.
BATUNi koostöö Balti riikide vabadusliikumiste juhtidega algas 1989. aasta aprillis. Kohtusime New Yorgis Läti ning Eesti Rahvarinnete, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Leedu Sajudise ning Balti riikide Ülemnõukogu esindajatega. Suvel osalesid kõigi kolme riigi esindajad koos BATUNi delegaatidega visiitidel ÜRO esindustes.
Mäletan hästi külaskäiku ÜRO Saksa Liitvabariigi saatkonda New Yorgis 1989. juuli esimesel nädalal koos Leedu Sajudise juhi dr Vytautas Landsbergisega. Me palusime Saksamaa abi saavutamaks EÜ toetust Balti riikide iseseisvuse taastamiseks, millele nendepoolne MRP tühistamine legaalselt tee avaks. Meie delegatsiooni tugevad argumendid ning Landsbergise isiksus avaldasid kahtlemata mõju. Lääne-Saksa kõrge diplomaat oli väga teadlik MRP eelolevast 50. aastapäevast ning sellest, mida neilt oodatakse. Meile anti mõista, et ollakse valmis muudatusteks… Usun, et otsene surve, mida me pooleteisttunnine visiit avaldas, lisas kinnitust, et aeg on küps tegudeks – MRP salaprotokollide tühistamiseks Saksa Liitvabariigi poolt. Ning see toimuski 1. septembril 1989.
1989. aasta lõpul aitas BATUN korraldada kolme Balti RR esindajate visiite ÜRO peasekretäri büroosse, edastamaks Balti Assamblee poolt väljaantud dokumendid.
jaanuariks olime, koos Baltimaade juhtivate poliitiliste liidritega – nende hulgas tulevased Eesti ja Leedu presidendid (Meri ja Landbergis) – külastanud peaaegu kõiki EÜ saatkondi New Yorgis, et neid mõjutada ühiselt toetama baltlaste püüdlusi.
1990 a. kohtusime New Yorgis pikemalt kolme Balti välisministriga – Meri, Jurkans, Saudargas – et edaspidist koostööd planeerida. Otsustati sisse seada pidev telefoniside BATUNi bürooga Tallinnas ja Riias. Minister Meri pani ette, et BATUN funktsioneeriks kolme Balti välisministeeriumi ja Balti Nõukogu mitteametliku saatkonnana ÜRO ees. Tegelikult see nii toimuski.
De facto iseseisvuse väljakuulutamine Balti riikides peale 1991 a. putshi Moskvas on ajalooline fakt. Maailm oli lõpuks valmis tunnustama iseseisvaid Balti riike ning BATUN aitas saavutada nende kiirendatud vastuvõtu ÜROsse 17. septembril 1991. Mitmed BATUN’i liikmed nimetati koheselt nende vastavate välisministrite poolt Balti riikide ÜRO saatkondadesse diplomaatidena. Eestlastest olid need Heino Ainso, Urmas Wompa ja Paul Lüdig.
25 aastat oli BATUN nn “Balti hääl” ÜROs, hoides sel moel elus meie riikide staatuse küsimuse kõrgel rahvusvahelisel tasemel – seal, kus keegi teine seda ei teinud. See oli meie – BATUN’i aktivistide – panus Eesti-Läti-Leedu ühisele vabadusvõitlusele ning de jure iseseisvuse taastamisele.
Raamat “BATUN’i Lugu” – “The Story of BATUN – Baltic Appeal to the United Nations 1966-1991” – ilmus trükis Balti riikide juubeliaastal 2018. See on ülevaade meie 25 aastasest tegevusest, paljude fotode ja dokumentidega. Raamatut saab autori Sirje Okas Ainso käest (Siriainso@aol.com).
