Senat ja esindajatekoda paluvad USA presidenti viia Balti küsimus ÜRO-sse, et ÜRO nõuaks, et sovetid
a) viiks välja omad väed, agendid ja kolonistid Leedust, Eestist ja Lätist,
b) tooks tagasi isikud, kes on Siberisse saadetud, vangistatud ja sunnitöölaagritesse paigutatud;
on otsustatud, et ÜRO valve all viiakse läbi vabad valimised Leedus, Eestis ja Lätis.
Eelnev on paar lõiku kahe Kaliforniast pärit kongressiliikme ettepanekust. Kuidas lõpuks resolutsioon 416 kongressis vastuvõtmist leidis ja arutelu selle kohta on kirjas Arne Kalmi uues raamatus “Balti musketärid USA Kongressis”. Kirjastus Aade, 2015, 224 lk.
1960. a detsembris võttis ÜRO täiskogu vastu resolutsiooni 1514 (XV), et võimaldada rakendada enesemääramisõigust kolooniaalriikides. Vastloodud 24-liikmeline komitee (Special Committee on Decolonization or C-24) pidi seda läbi viima. Sellest tulenevalt hakkas ÜRO liikmeskond jõudsalt kasvama. Uute riikide tekkimises ja kolooniaalriikide likvideerimises nägi leedu poliitaktivist Leonardas Valiukas eeskuju Balti riikide vabastamiseks. Baltlaste ülemaalised rahvuslikud organisatsioonid (ERKÜ, Ameerika Lätlaste Assotsiatsioon ja Leedu Ameerika Nõukogu) polnud kursis ÜRO tegevusega. Valiukas teadis, et ÜRO-s esitavad resolutsioone liikmesriigid, seega võttis ta ette alustada kampaaniat uute resolutsioonide esitamiseks USA Kongressile, et kongress nõuaks USA valitsuselt, et see asetaks Balti riikide vabastamise küsimuse ÜRO päevakorda.
Valiukase sihiks oli teavitada Ühendriikide valijaskonda ja kongressiliikmeid Baltimaade tragöödiast. Kuna enamus Baltikumist põgenenuid omasid USA kodakondsust, oli neil nüüd täielik õigus võtta kontakt oma rahvaesindajatega ja paluda nende toetust Baltimaade iseseisvuse taastamiseks. Valiukas soovitas, et uued kodanikud hakkaksid töötama aktiivselt kohalike parteide struktuurides. Ta ise oli vabariiklaste parteis ja sai nendelt ülesande organiseerida suhteid erinevate rahvusrühmadega, et innustada neid vabariiklaste poolt hääletama. See fakt sundis teda otsima kaastöölisi eesti ja läti päritolu isikute seast. Leedulased asutasid organisatsiooni Ameeriklased Kuchel-Lipscomb Resolutiooni Eest (Americans for Kuchel-Lipscomb Resolution), sest Kalifornia senaator Kuchel ja esindajatekoja liige Lipscomb olid esitanud vastava resolutsiooni ettepaneku oma koja menetlusse. Siis otsisid leedulased juhte loodavatele eesti ja läti sektsioonidele. Selle organisatsiooni eesti sektsiooni juhiks valiti Arne Kalm. Sektsioonide peaülesandeks jäi veenda teiste osariikide kongressiliikmeid esitama omapoolseid resolutsioone Balti riikide vabastamiseks. Kui 1962. a alguseks oli kolm senaatorit ja kolm esindajatekoja liiget esitanud vastavad resolutsioonid, otsustati nimi muuta Americans for Congressional Action to Free the Baltic States, lühendatult ACA.
Järgmisel aastal hakati ACA-le üleriigilisi osakondi looma. Kalm leidis omale olulised kaasalööjad USA idarannikult: Juhan Simonson ja Ants Pallop, kes olid oluliseks lüliks ida- ja läänekaldal elavate eestlaste poliitilise tegevuse koordineerimisel. Osakondade tegevuse laienedes hakkas resolutsioonide arv kongressi mõlemas kojas kasvama ja 1964. a veebruaris oli esitatud resolutsioonide arv üle saja. Vaatamata arvukale toetajaskonnale mõlemas kojas oli tavaks küsida välispoliitilistes küsimustes välisministeeriumi (VM) nõu. Algselt oli VM taolise resolutsiooni vastu kuni 1965. aastani, kuni leiti diplomaatiliselt sobiv sõnastus, mis jättis resolutsiooni põhilise sihi samaks, ei nõudnud täpseid üksikasju, vaid soovitas enesemääramise õiguste taastamist teha “vahenditega nagu president sobivaks peab”. Sõnastuse muutmine aitas eelnõul läbida esindajatekoja ja umbes aasta hiljem toetas senat seda üksmeelselt.
Tänu baltlaste aktiivsusele mõlemas parteis võeti kongressi kahe koja ühine resolutsioon 416 vastu demokraat Lyndon Johnsoni valitsuse ajal. Samal ajal kontrollisid demokraadid senatis resolutsioonide käiku ja aitasid kaasa selle vastuvõtmisele.
Valiukase egiidi all loodud sektsioonid üle maa tegutsesid iseseisvalt ja võtsid omaalgatuslikult ette projekte, mis aitasid tutvustada Balti küsimust laiemale Ameerika avalikkusele. Selleks olid avalikud demonstratsioonid, mälestusüritused, aktused, Balti päevade väljakuulutamine osariikide kuberneride ja linnapeade poolt. Väga mitmed kubernerid (14), linnapead (16), ajakirjanikud (6) soostusid avalikult ACA auliikmed olema. Samuti ilmusid ajalehtedes kirjutised ja lugejakirjad.
Et koguda toetust ACA kampaaniale kongressi mõjutamiseks, otsustasid Kalm ja ta lähemad toetajad (Simonson, Pallop) 1965. a kandideerida rahvuskomiteesse ja said ka valituks. Selle tulemusena hajutati algne skeptitsism ja vastuseis sellise tegevuse suhtes ning kui resolutsioon 416 võeti vastu, siis saadi see panna rahvuskomitee kontole. Tegelik töö selle saavutamiseks tehti palgata ja isehakanud vabatahtlike pingutuste tulemusena.
Aastail 1969–1981 jätkas ACA kongressis valgustustööd sooviga, et VM valmistaks ette programmi, kuidas rakendada Balti resolutsiooni põhimõtteid. Kuna kongressi koosseis vahetus iga kahe aasta järel, oli pidevalt vaja uued liikmed Balti küsimusega kurssi viia. ACA luges oma tegevuse lõpetatuks, kui loodi Balti-Ameerika Vabaduse Liit (BAFL), kes jätkas Balti küsimuse tutvustamist kongressis ja muudel foorumitel.
Kalifornias elavad eesti ACA liikmed olid enamikus koondunud vabariiklaste parteisse ja aitasid tõhusalt kaasa Nixoni ja Reagani valimiskampaaniates. Kuigi Nixon oli varemalt soostunud olema ACA auliige, siis presidendiks saades suunas ta oma energia leppimiseks Hiina Rahvavabariigiga, muutmata VM-i hoiakut NL-i suhtes. Seevastu president Reagan hakkas karmistama USA suhtumist NL-i suhtes. Ta oli hästi kursis kommunismi pahede ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkati varasemate aastate eeskujul NL-i poolt Baltikumis toimepandud inimõiguste rikkumiste esiletoomist. Seda tehti debattides ÜRO täiskogu kolmandas komitees, kus tegeleti inimõiguste küsimusega, Genfis koosistuvas Inimõiguste Komisjonis ning Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) istungitel.
On oluline märkida Valiukase poolt algatatud kampaania tähtsust laiemas mõttes, sest peale pikaajalist külma sõja patiseisu hakkas toetus Baltikumi vabastamiseks läänemaailmas vaibuma. Inglismaa jättis küll Eesti saatkonna alles ja tunnustas Balti saadikuid kui diplomaate, kuid kandis nad ametlikust diplomaatide nimekirjast välja aastal 1942. 1969. a konfiskeeris Inglismaa Baltimaade kulla, mis oli Londoni Panka hoiule antud. Aastal 1974 võitsid Austraalias ja Uus-Meremaal valimistel vasakpoolsed ja kuna sealsed ühiskonnad polnud aktiivselt Baltimaade okupeerimise küsimust avalikult tutvustanud, siis sealsed valitsused tühistasid okupatsiooni mittetunnustustamise poliitika. Aasta hiljem, kui liberaalid Austraalias uuesti enamuse saavutasid, võttis valitsus eelneva otsuse tagasi, Uus-Meremaa valitsus aga mitte.
Miks oli välisministeerium tagasihoidlik Balti küsimuse viimisega rahvusvahelistele foorumitele? Paistab, et nähtavate edusammude puudumise põhjuseks oli kolm valitsevat dogmat: okupatsiooni mittetunnustamine, George Kennani poolt formuleeritud vaoshoidmise doktriin (Containment policy) ning hirm tuumasõja ees. Seda hirmu väljendati kokkuvõtlikult kui vastastikune kindel häving (Mutually Assured Destruction). Tuumasõja vältimiseks arendati vastulöögitehnika, mis oleks esimese ründaja maatasa teinud. Vaoshoidmise doktriini rakendamiseks loodi sõjaliste alliansside ring ümber Nõukogude Liidu (NATO, SEATO, ANZUS ja CONRAD). Doktriinile vaatamata käisid pidevalt avalikud kaudsed sõjad mõlema vaenuleeri vahel, nagu näiteks Kreekas, Koreas, Vietnamis, Belgia Kongos, Genadas, Afganistanis jne. Sellele lisandusid salaoperatsioonid, näiteks Iraanis, Tšiilis, Nicaraguas, kus korraldati valitsuste kukutamist või seisti sellele vastu.
Kalmi raamat põhineb ta isiklikel kogemustel ja rikkalikul dokumentide kogul, mis illustreerivad hästi tolleaegset mõttemaailma ja vaidlusi tema ja teiste isehakanud vabatahtlike tegutsejate tegevuse otstarbekuse teemal.
Raamatus on mõningad keelelised konarused, mis positiivset üldmuljet ei riku. Näiteks on samad organisatsioonid nimetatud Balti kesksed organisatsioonid ja teisal jälle Balti rahvuslikud organisatsioonid. Paaris kohas viitab Kalm sellele, et raudse eesriide taga reageeriti ACA tegevusele, kuid kahjuks ei too ta sellest näiteid, mis oleksid näidanud, kuivõrd niisugune tegevus sealseid NL-i käsilasi häiris. Pildil lk 113 puuduvad osade rahvuskomitee esinduskogust osavõtjate nimed.
Eesti lugejale oleks kasuks olnud, kui autor oleks kirjeldanud Ameerika seadusandluse käiku läbi kongressi komiteede ja kongressis enamuse saanud partei rolli ettepandud resolutsioonide edasiviimiseks või kalevi alla panemiseks. Sõnasõnaline otsetõlge võib jääda mõistatuslikuks eesti lugejale, nagu näitab senati stenogrammi tõlge. Vabariiklane Kuchel küsis: “Hr president, kas senaator annab järele?” Mille peale demokraat Lausche vastas: “Annan järele.” Kuchel küsis luba võtta sõna Lauschele antud kõne ajal ja Lausche lubas, kuna tema käes oli sõnavoor Balti resolutsiooni esitamiseks. Kuchel avaldas siis Lausche ettepanekule toetust. Selline kahe partei toetus viis paari päeva pärast resolutsiooni 416 vastuvõtmiseni. Poleks Lausche seda lubanud, siis oleks võinud juhtuda, et resolutsiooni vastuvõtmine oleks määramata ajaks edasi lükkunud.
Arne Kalmi raamat käsitleb üht olulist peatükki Balti päritolu ameeriklaste ennastohverdavast ja sihikindlast tegevusest, mis kuueaastase tegevuse järel viis kongressi mõlema koja ühise resolutsiooni 416 heakskiitmiseni ja näitas valimiste alusel töötavatele Balti rahvuslike organisatsioonidele, kuidas osalusdemokraatia ja selgitustöö Ameerikas eduni viib. Seda tehnikat hakkasid rahvuslikud organisatsioonid hiljem ka matkima.
Dr Heino Ainso