Karin koos abikaasaga ESTO ballil San Franciscos – 2013 Foto: erakogu
Kallis täditütar!
Lugesin taas kord 15 aasta tagust „Vaba Eesti Sõna“ (22. okt. 1998), milles meie seast lahkunud Enn Eessalu rändas sõnades Sinu tookordse juubelipeo taustal läbi Su elu tähtsate teetähiste.
Vanameister meenutas Su sündi Tartus, mängumaad Peipsi ääres, koolitee algust Põlvas ja pere lahkumist Eestist 1944. aasta sügisel.
Rasketel sõjajärgsetel aastatel Saksamaal jätkasid Sa õpinguid gümnaasiumis, kuni pere sai loa ümber asuda Ameerikasse. Uus elu USA-s algas Michigani osariigis, kust mõne aja pärast Sinu toimekas isa soetas teile kodu Clevelandi suurlinna. Seal omandasid Sa panganduse eriala, millel töötasid 38 aastat.
1954. a. abiellusid Sa sarnaselt Sinu saatusega sünnimaalt Ameerikasse sattunud noormehe Hansuga, kellega seniajani olete teineteise rõõm ja tugi.
E. Eessalu tõstab esile Sinu andunud pühendumust kutsetööle ja selle kõrvalt kohaliku eesti rahvusgrupi elule. Järgnevad kõrged hinnangud Sinu teenetele rahvusgrupi bülletääni „Sõnumid“ teostamisel ja rahvuspidustuste korraldamisel aastakümnete jooksul. Hindamatuna märgib ta Sinu tegevust E.E.L.K. Clevelandi Ohio koguduse juhtimisel alates 1980. aastast.
Armas Karin! Eesti kogukond Ameerikas teab, et Sa oled olnud tubli oma kutsetöös, oled seal kaugel sünnimaast kandnud eestlust väärikalt, austanud ja propageerinud meie rahvuslikke kombeid. „Sõnumite“ kaudu saime meiegi Su tegemistest osa. Aga sellest, mis Sind on sidunud ja seob praegugi sünnimaaga ning kellena meie Sind näeme, seda Su kaasmaalased ei tea. Sellest ma nüüd kirjutangi.
Vaevaline oli meie taasleidmise tee täiskasvanud naistena. Olid ju üheteistkümnene ja mina liivakastis, kui sünnimaalt lahkusid. Paarisaja-kilomeetrised vahemaad olid tolleaja mõistes pikad, ja sõjakära ei lasknudki meid, õdede lapsi kohtuda.
Enne teie lahkumist käis meie ühine tädi Inge meil emale rääkimas, et nemad mehega põgenevad vene valitsuse eest, ja teadis ka Sinu peret sama tegevat.
Kümmekond aastat oli edasine Teie saatusest meie kujutlusis lai maailm või kaduvik. Ainult ema ei uskunud, et teid kätte saadi ja Siberisse saadeti või hukati. Ei uskunud ka põgenikelaeva hukku. Ta elas lootuses, et kuskil te olete, ja ootuses, et keegi teist ikka märku annab.
1957. a. tuli tädi Inge kiri, millest saime teada, et nendel oli õnnestunud Rootsi vahendusel Austraalias töö ja elamine leida ning teie olete end õnnelikult Ameerikas sisse seadnud.
Viis aastat hiljem saime kirja Sinu emalt. See oli teine katse, esimene saadeti Eestist tagasi. Ta tahtnuks kirjutada juba varem, aga Sinu arukas ja eluhoidlik isa pidas targemaks meile pahandust mitte kaela kutsuda.
Ometi pidi ema sellegi kirja järel külanõukogus käima ja aru andma, mis asju ta vaenulike riikidega ajab. Ähvardati Siberiga, kui välja ei räägi. Ema selgitas, et temal pole riikidest asja, kirjutab oma õdedega. Kiri anti kätte noomitusega, et riigireeturitele ei tohtivat kirjutada. Huvitav, millist riiki te minnes reetsite?
Aga minust sai 15-aastaselt kolme mandri vahel õdede kirjade vahendaja. Minu tsaariaegse mõneklassilise kooliharidusega ema ei söandanud oma „varesejalgu“ võõrale maale saata. Pani paberile, millest kirjutada, ja mina vormisin mõtted lauseteks. See oli hea kool mu väljendusoskuse ja kirjakeele arendamisel. Sellest perioodist oli meil emaga julgeoleku paberites must märk küljes.
Kõige kiuste kirjutasime edasi ega hoolinud, et kirju kinni peeti, läbi loeti, musta tušiga ridu maha tõmmati ning fotosid ja meeneid ümbrikust ära võeti. Olime õnnelikud, et kirjagi kätte saime, aga palju kordi ei saanudki, nii meie kui teie seal.
Tädi Ilmega kirjutades saatsime Sinuga teineteisele tervitusi, aga esimesed fotod teist sain hoopis tädi Ingelt Austraaliast – Sinu ema oli need talle minu jaoks saatnud. Ühel oli kogu teie pere ja teisel Sina. Kleenuke neiu, lindiga „Kuninganna“ üle õla. Pildi taga seisis tädi käekirjaga, et selle tiitli said Sa Clevelandi eestlaste hulgas iludusvõistlustel 1957.a. Hoidsin pilti hardusega, sest värvifotot polnud ma varem näinud ja kuninganna oma ammugi mitte. Mõtlesin, ei niisugusele suurusele ei julge mina eales kirjutada.
Nüüd saab detsembris 47 aastat, kui sain Sinult esimese kirja. „Oleme inimesed, kes pole teineteist kunagi näinud, aga veri on paksem kui vesi. Kirjades õpime ehk teineteist tundma ja saame võib-olla headeks sõpradeks …“ kirjutasid Sa.
Selgus, et kirjutamine kuningannale polnudki raske. Teemadest pole meil kunagi puudu olnud. Kui suguvõsa asjad lahatud, kompasime teineteise meelsust, suhtumist ellu ja perekonda, kirjutasime oma huvidest, rõõmudest ja muredest. Sinu isa hoiatusel me ühiskonnakordi „lõhkuma“ ei hakanud.
Leidsime palju ühist: huvi kirjanduse, muusika, reisimise, rahvatantsu ja eesti kultuuripärandi vastu.
Ande mõtteid riimi seada oleme pärinud vanaisalt, kes rändkaupmehena hobusega ringi sõitis ja koorma otsas laulis: “Kõik Virumaa ja Rakvere kreis on minu puujala jälgi täis …“ (Joh. Pori lauluvarast). Vanaisal oli tõesti puujalg! Igale lauluviisile tegi ta oma vaimukad sõnad ja laulis. Tihti rääkis ka tavajuttu riimis. Oli pannud tüdrukud (meie tulevased emad) oma laule üles kirjutama. Kahjuks pures aeg need olematuks enne meie kätte jõudmist. Ainult luuleiva jättis geenidesse.
Ettevõtliku ja käremeelse vanaisa kõrval oli meie vanaema jumalakartlik ja vaga naine, kes sisendas lastesse töökust, ausust, puhtust ja südamlikkust. Nad kasvatasid täiskasvanuks kolm poega ja viis tütart. Sinu ema oli noorim ja kõige rohkem vanaemale meelepärane oma kombekuse ja malbusega. Sealt kumab Sinugi hingeharidus.
Ometi oli isa Su iidol ja Sina tema pailaps. Vennake oli alles nii väike, ema tegeles temaga, kui Sina isaga ilmaasju arutasid. Isa õpetas, juhendas ja pani oma isiksuse kaudu mõistma elu-, kodu- ja pereprobleeme. Sa olid tal takjana sabas tilbendanud, nagu mu ema väljendas. Oma ameti tõttu oli Su isa tihti kodust eemal, kuid suutis alati leida aega ema tegemiste kergendamiseks ja lastega tegelemiseks. Tema arukas otsus oli saata ema koos lastega laevale, et õnne korral pääseks pere halvimast. Ja õnne oli tal endalgi, kui teid Saksamaal leidis.
Küllap oli isa ka mehemudeliks, kui sa abielluma hakkasid. Sul on Hansuga väga vedanud. Või Hansul Sinuga? Te olete võrratud ühekaupa, aga kahekesi koos nagu täiuslik laul. Kui ühel hakkabki erimeelsuse katel üle keema, oskab teine selle vaikse podisemise peale keerata, nii et ülekeemist ei tulegi. Hans on osanud oma sarmiga meie naissugulased üsna ära hullutada. Ega ta seda märka, on ilmselt veel ligi 60 aasta järelgi oma kaasa võludest lummatud.
Kallis Karin! Olen terve nädala elanud meie maailmas. Suur kartoteegikasti täis kirju on järjekordselt läbi loetud, kaks Sinu kingitud suurt fotoalbumit (ca kuussada värvipilti) jälle elavaks mõeldud, naeru ja nutuga pooleks. See oli rännak meie eludes, raske, kuid värskendav mälule. Otsisin seni tabamata Sind. Ega ma uut leidnud. Oleme ammu tunnistanud teineteise mõtete ja olemasolu vajadust.
Emotsioone on võimatu kirjeldada, eriti kui neid on palju ja aeg mõnedki tuhmistanud.
Mäletan Su esimest helistamist 1991. a. jõulude ajal, kui Su kirjasõnale hõbedase ja sooja kõla sain.
Unustamatuna meenub teie esimene reis sünnimaale 1993. a. Ootasime sugulastega hingevärinal Tallinna lennujaamas. Teadsin Su telefonikõnest, et nihestasid ettevalmistustuhinas jala. Kui Hans ilmus vaatevälja ratastooliga, ütles mu kaasa, et Karin tuuakse kalessiga koju. Tunded uppusid silmavette. Aeg peatus …
See oli imeline kuu teiega mööda Eestimaad, kus te omi mängumaid, tuttavaid paiku, mõlema sugulasi ja kalmistutel omaste haudu otsisite. Meenunud lapsepõlvemälestusi rääkisite teel järgmisse paika ja ööbimiskohtades, eelistades kämpinguid sugulaste tülitamisele.
Sul oli huvi võimalikult palju näha ja kogeda. Näen Sind Vooremaa nõlval rukkililli noppimas, siis Tudu metsas mustikatega maiustamas, Võrtsjärve ääres teokarpe korjamas … See oli 20 aastat tagasi.
Seitse suve olete siin käinud hinge kosutamas, enamasti laulu- ja tantsupidude aegu. Isegi pulma- ja juubelipeost olete osa saanud.
Palju oled Sa vestelnud noortega nende haridusest, maailmavaateist ja tulevikuplaanidest. Sulle meeldib nende suhtumine uude, kuid kurvastab, et noored ei pea siin usust palju.
Taipasin alles hiljem, et külastuste ja vestluste käigus tegid Sa eeltööd suurele missioonile.
Taasiseseisvumise alguseks olid majanduslikud tingimused siinmail muutunud üsna närusteks. Teie Hansuga olite need, kes püüdsid pisutki leevendada meie olukorda, saates jõuluks kingituspakke. Peale esimest külaskäiku saatsite selliseid pakke kümnetesse Eestimaa peredesse. Riided, jalanõud, voodipesu, majapidamistarbed, mänguasjad, kohvipurgid ja maiustused – kõik Sinu kätest läbi käinud, vaimukad sildid juurde pandud ja pakitud. Teete seda aegajalt praegugi, aga põhisuunitlus on lastekodudel.
Enne sajandivahetust korraldasid Sa suure raamatukampaania. Koguduse vahendusel koondasid väliseestlaste annetatud raamatud ja saatsid need meie väikeraamatukogudele. Puudub ülevaade üldarvust, aga üksnes Juuru kooli raamatukogu täienes üle tuhande ühiku võrra.
Kirjutada võiks sadu lehekülgi Sinu osast meie elus, aga leheveergudel pole see mõeldav. Minu jaoks on majandusliku toega samaväärne jagatud vaimutoit ja hingetugi. Sa oled nii hooliv ja ustav, talitad otsustaval hetkel õigesti ning sisemiselt veendunud oma tegemistes. Oskad hoida mu hingelist tasakaalu. Olen selle kõige eest väga tänulik.
Armas Karin! Sinu sünnipäeval, 23. septembril, algab sügis. Ära lase elusügisel oma mõtteid ja tegemisi heidutada. Sinu nakatav elurõõm hoiab ka meid teadmises, et elu on kaunis kingitus, mis särab vaid siis, kui sa seda naudid. Loodame, et järgmiseks suveks annab saatus meile veel ühe võimaluse. Seniks hoidkem endis hingesoojust, olgem alles ja terved, nagu see meie eas veel võimalik on!
Õnnitlen ja kallistan teie meeldivat tandemit!
Armastusega Sinu täditütar
Viive