Lauren Chateril pole eesti juuri, tema huvi Eesti vastu sai alguse Nancy Bushi eesti pitsikudumise raamatust.
Lauren Chater (36) Austraaliast sattus nii vaimustusse Eesti ajaloost, et kirjutas valmis oma esimese raamatu “The Lace Weaver”. Selle keskmes on Haapsalu sallid ja 1941. aasta okupatsioon.
Inglise ja Malaisa hiina juurtega kirjanik ise on meenutanud Eesti ajakirjandusele antud intervjuus, et tema huvi tekkis Nancy Bushi eesti kudumite raamatust:
“Toona töötasin kohalikus raamatukogus. Sättisin just riiulitesse käsitööraamatuid, kui mulle jäi pihku Nancy Bushi raamat: see rääkis Eesti kootud pitsidest. Avasin raamatu ja jäingi konksu otsa.
Mind hämmastas Eesti ajalugu – et üks imeline Balti riik on üle elanud nii mitu okupatsiooni ja siiski suutnud oma traditsioone alal hoida. Olin lummatud eestlaste julgusest ja tundsin, et teie lood väärivad laiemat kõlapinda. Seda enam, et lääs pööras pärast teist maailmasõda Eestile selja ning jättis eestlased Stalini meelevalda.
Alustuseks lugesin nii palju raamatuid Eestist, kui vähegi jaksasin, ja vaatasin hulga dokumentaalfilme. Palju tuge oli mul ühest kogumikust, kus eestlased jagasid oma elulugusid, mis jõudsid otsapidi 1900. aastatesse. Neid lugedes mõistsin üha paremini, mil viisil on ajalugu teid mõjutanud.
Raamatute abil õppisin tundma ka Eesti folkloori ja luulet. Kõvasti aitasid mind Sydney Eesti arhiivide vabatahtlikud, kes parandasid mu tõlkeid ning tõid välja huvitavaid fraase rahvalauludest ja muust rahvapärimusest. Nemad seletasid mulle lahkelt lahti ka teie keerukamaid müüte – näiteks Kalevipojast. Tegin kõik, et neid lugusid oma käsikirja mahutada.
Kuid päriselt elama hakkas mu lugu siis, kui sõitsin ise Eestisse. Vestlesin inimestega, kogusin kohalikke ütlusi ja õppisin mõistma teie tavasid, külastasin Eesti muuseume ja raamatukogusid.
Külastasin Eestit 2015. aasta hilissuvel, kui mu tütar oli aastane ja poeg kolmene – väga raske oli kuuks ajaks neist eemale sõita. Olin tohutult Eesti kohta lugenud ja osa käsikirjastki valmis kõpitsenud ning pabistasin, et äkki on päris-Eesti hoopis erinev sellest Eestist, mis on minu peas. Ta oligi teistsugune, aga veel imelisem!
Ma ei oska ju eesti keelt, nii et palkasin giidi, kes mind mööda maad ringi sõidutas. Iial ei unusta ma neid kohti, kus me käisime. Minu eriliseks lemmikuks olid Tartu toomkiriku varemed, mille kohta raamatu alguses kirjutan, et need on piparkoogi värvi. Ja Kreenholmi vabrikus teadsin kohe, et siin toimub minu raamatu lõppvaatus – see on nii kõhe koht, et võid ihukarvadega tajuda nende tööliste vaime, kes siin kunagi käisid.
Mu reisi kõrghetk oli Haapsalu pitsikeskuse külastus. Sain oma käega katsuda neid haruldasi salle ja tundsin, et tegin õigesti, kui valisin raamatu motiiviks ühe haruldase oskuse, mida Eesti naised on põlvede kaupa edasi andnud.
VES/eestinaine.delfi.ee