Ilmataat oli meid õnnistanud jumaliku ilmaga, päike säras taevas kuid temperatuur oli mõõdukas ja niiskuse protsent talutav. Külalisi hakkas laupäeva hommikul (16. juunil) saabuma varakult. Esimeste saabujate seas olid laulukooride ja rahvatantsu rühma liikmed. Neid kõiki üllatas tribüüni ette ehitatud kuue meetri kõrgune Tallinna Laululava kaare taoline maal, mille olid meisterdanud Ly Vija ja Raivo Reinup.
Oli kodune tunne.
Teadustajad Enda-Mai Holland ja Helica DeShaw asusid ametisse kell 18.00, kutsudes publikut ühinema meisterakordionist Jaak Lutsoja helide saatel lauluga “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al”. Esimestena asusid esinema Lakewoodi Eesti Kooli mudilased Külli Rannamäe juhtimisel ja Luule Prima klaveri saatel, esitades “Me lähme rukist lõikama”, “Marsilaul” ja “Kaks sammu sissepoole”. See oli noortele esimeseks “jõuprooviks” ja vaatamata mõnele väikesele vääratusele esineti hoogsalt ning publik võttis nende ettekanded soojalt vastu.
ERKÜ esimees Marju Rink-Abel tervitas kohalolijaid, soovis kõikidele head peotuju ning üritusele head kordaminekut, avaldades soovi, et ka tulevikus jätkatakse Idarannikul suuremate rahvuskultuuriliste ürituste korraldamist, mis taastaks Idaranniku Eesti Päevade traditsiooni. Ta tänas Lakewoodi Eesti Ühingu juhatust ja korraldajaid lootuses, et esimene samm selles suunas on tehtud.
Jaani- ja Võidutule süütamise tseremoonia eest hoolitses Endel Pool. Publiku ette kutsuti nelja põlvkonna esindajad: Tom Vija, kes sündis taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ja saabus USA-sse paar aastat tagasi; Külli Rannamäe, kelle pere pääses okupeeritud Eestist 1989. a.; Andres Simonson – pagulaste pojana sündinud USA-s; Enda-Mai Holland – sündi-nud EV lõpuaastail ja Virve Jakobson, kes sündis EV algaastail. Peale ajakohast sõnavõttu Endel Pooli poolt süüdati ühiselt Jaani- ja Võidutuli.
Laulukaare ette astusid New Yorgi Eesti Naiskoori liikmed oma kauaaegse maestro Andrejs Jansonsi taktikepi juhtimisel. Koori repertuaaris olid Mihkel Veske “Kodumaa”, Marie Underi “Laululind”, Gustav Ernesaksa “Noor kevad” ja J. Sütiste “Päev läeb puudele punane”. Tehniliselt küllaltki rasked laulud. Kuna koor oli äsja New Yorgis andnud kontserdi, siis said nad oma valitud a capella lauludega hästi hakkama. Ühe laulu saatjaks klaveril oli Katrin Veski.
Rahvatantsurühm ”Saare Vikat” oli seekord küll esindatud vaid kolme tantsupaariga, kuid seevastu esinesid hoogsalt, tehniliselt puhtalt ja suure entusiasmiga. Liisi Vanaselja, Andres Olvet, Kaili Telmet, Gunnar Tamm, Heili ja Tarmo Tammaru esitasid “Jooksupolka”, “Raksi- Jaak”, “Jamptspolska” ja “Merepidu” ning lõpetasid hoogsa “Tuljakuga”, pälvides publikult väga tugeva aplausi. Kõigile kohalolijaile oli selge, et Liisi Vanaselja on rühma liikmetege kiiduväärt vaeva näinud.
New Yorgi Eesti Meeskoor oli valinud oma kavasse Ave Sõmeri “Vilemees”, Juhan Zeigeri “Kanneldaja”, “Kuuvalgel ööl” ning Augustin Lara eestikeelsete sõnadega “Granada”. Bariton Urmas Kärner rikastas kahte laulu solistina. Meeskoori juhatas maestro Erik Veski abikaasa Katrini klaveri saatel.
Järgnevalt esitas Tallinnast saabunud meisterakordionist Jaak Lutsoja nii klassikalist kui rahvapärast muusikat, lõpetades tundelikult mängitud “Mu isamaa armas”, mis nii mõnelegi kohalolijale pisarad silma tõi. Oma ettekannetega Lutsoja tõestas, et temast on saanud Robert Salongi väärikas järglane. Juba järgmisel laupäeval oli tal ettenähtud esinemine Prahas, mida raadio teel kantakse edasi üleeuroopalikus ulatuses.
Priit Parming