Nobeli majandusauhinna 2008. aasta laureaat, Princetoni ülikooli majandusprofessor ja ajalehe The New York Times kolumnist Paul Krugman ei mõista Euroopat, kirjutab Rootsi majandusteadlane Anders Åslund USA poliitikaajakirjas Foreign Policy.
Artiklis “Paul Krugmani pimetähn”, millest siinkohal refereerime vaid osa, nendib Åslund, et vähesed on alates 2008. aastast kirjutanud Euroopa finantskriisist rohkem kui Krugman, kuid möödunud viie aastaga on saanud selgeks, et vaatamata tema prognoosidele jäi euroala ellu ning riikidel, kes – vastupidiselt Krugmani nõuannetele – karmistasid eelarvedistsipliini, on parem enesetunne nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes, kui nendel, kes keeldusid seda tegemast.
“Kuna Krugman esindab angloameerika majandusajakirjanduse peavoolu ja on populaarne ning poliitiliselt mõjukas, maksab tema suhtumist Euroopa finantskriisi analüüsida. Probleem ei ole kummaliselt vildakas ennustuses – selliseid vigu teevad kõik –, vaid tulutus lähenemises eelarvepoliitikale, mille peamine esindaja Krugman on,” kirjutab Åslund.
Tema sõnul märkas ta esimest korda, kuivõrd valesti Krugman Euroopa finantskriisi ette kujutab, veel 2008. aasta detsembris, kui Krugmani blogis ilmus kirjutis “Läti on uus Argentina”. Võrdlus oli Åslundi meelest lihtsalt veider, kuna Argentina on suur suletud majandusega maa, mis ajab enamasti populistlikku majanduspoliitikat, Läti aga väga väike ja avatud majandusega Euroopa Liidu liikmesriik väikese riigivõla ja suurepärase ettevõtluskeskkonnaga. Ainus sarnasus oli finantskriisist põhjustatud suur jooksevkonto puudujääk, mis viis probleemideni finantsturgudel.
Selle pealiskaudse sarnasuse alusel järeldas Krugman, et Läti, nagu Argentinagi, peab läbi viima devalveerimise. Midagi sellist ei toimunud. Läti valitsus ignoreeris tema nõuannet, säilitas lati seotuse euroga, viis läbi drakoonilised eelarvekärped, mis taastasid kiiresti usalduse riigi vastu ja aitasid kaasa paljudele struktuurireformidele.
“Praegu on Lätil kõige kiiremini kasvav majandus Euroopas. Krugmani viga oli see, et ta tugines üksnes paarile näitajale ning lõi seetõttu liiga lihtsustatud analoogia.”
Krugmani kõige suurejoonelisemaks eksituseks nimetab Åslund ennustusi eurotsooni lõpust, mida ta oli 2010. aasta aprillist kuni 2012. aasta juulini teinud vähemalt 11 korda. Rootsi majandusteadlane toonitab, et eurotsooni lagunemise asemel ühines sellega 2009. aastal Slovakkia, 2011. aastal Eesti, ning Läti ühineb 2014. aasta jaanuaris.
“Kuigi eksida võib igaüks, oli Krugmani viga tähendusrikkam, andes märku sellest, et ta ei saa mõnest asjast aru. Ta arvab, et eurotsoon on eelkõige fikseeritud vahetuskursside süsteem, ignoreerides seda, et see on võlakohustuste tsentraliseeritud tasaarveldusega rahaliit. Eurokriisi arenedes kuhjusid maksete tasakaalustamatus ning ainus viis sellega toime tulla oli taastada usaldus euro vastu, mille Euroopa Keskpank saavutas 2012. aasta juulis. Teisest küljest oleks eurotsooni lagunemine tähendanud paljusid vastastikusi võlgu ja pretensioone, mis oleks rahalist tasakaalustamatust süvendanud.”
Åslund märgib, et kriisis olnud Lõuna-Euroopa riikides, kes järgisid Krugmani nõuandeid ja suurendasid eelarvedefitsiiti, on lood majanduskasvu ja töötusega praegu palju halvemad kui Põhja-Euroopas ja eriti Balti riikides, kes suhtusid eelarvesse vastutustundlikult.
“Õnneks võtavad Euroopa demokraatiates lõpliku otsuse kriisijuhtimise küsimustes vastu valijad. Viie aasta jooksul 2008. aasta oktoobrist kuni 2013. aasta septembrini valiti ümber ja säilitasid vaatamata majanduskriisile võimu kaheksa Euroopa riigi valitsused: Saksamaal, Lätis, Luksemburgis, Hollandis, Poolas, Soomes, Rootsis ja Eestis. Nimelt need valitsused – vastupidiselt Krugmani ettekirjutustele – ajasid vastutustundlikku eelarvepoliitikat, mida sageli nimetatakse kokkuhoiupoliitikaks. Kõige järgi otsustades ei ole suure eelarvepuudujäägi idee valijate hulgas populaarne. 2012. aastal oli neis kaheksas riigis eelarvepuudujääk keskmiselt 1,6% SKP-st. 19 riigis, kus valitsused vahetusid, oli keskmine defitsiit 4,8%. Nähtavasti tajuvad valijad olukorda õigesti. Kaheksa tõhusa riigi majandused kasvasid 1,4%, samas kui 19 teise majandused kahanesid 0,8%,” kirjutab Åslund.
VES/ERR
