Jälle hea lugeda Teie “Toimetaja veergu” 16. aprilli lehes. Tõepoolest, praegust elu seisakut saab kasulikult tarvitada, kasvõi tagaplaanile jäänud tegevusemõtete organiseerimiseks.
Hea näide on Teie vihje “mõttetule kraamile”. Mina vaatan seda endise pagulaseestlase seisukohast. Mõnelgi on pööningul suur virn kaste igat liiki eesti kultuurivaraga. Öeldakse enesekindlalt: “Küll minu lapsed juba hoolitsevad nende eest!”
Jah, surma korral avavad lapsed kohusetruult esimese kasti ja hakkavad sisu sorteerima. Peagi selgub, kui lootusetu see neile on. Viimaks lüüakse käega, tuuakse käru ja viiakse kõik prügimäele. Olen seda mitmel korral kogenud.
Miks ei sorteeri vanemad õigeaegselt ise kõike? Pole vaja rohkem teha kui jaotada kahte gruppi: väärtuslik (ajatu) ja tühine (ajaline). Viimast võib esialgu riiulile jätta, aga surma korral on lastel kerge otsustada, mida saab rahuliku südamega prahi hulka arvata. Sellega väheneb võimalus, et hävib väärtmaterjal, aga säilitatakse praht.
Teine küsimus. Kuidas on seisund Saaremaal? Vaadake BBC ilmunud lugu:
https://tinyurl.com/yaa6r67r
Mõned Eestis olevad sõbrad polnud sellest kuulnudki. Jääb küsimus, miks lubati Eestisse meeskond Milanost, mis asub sealse epideemia keskpunktis??
Raul Pettai
