Arvamusfestivali logo A on Eestis juba tuntud märk, see kehastab vormi ja struktuuri “aidatud” A-d ning ka Arvamusfestivali üldisemat mõtet – aidata sõnastada ja lahti mõtestada olemasolevaid ja kujunevaid tendentse, aidata kujundada ühist mõtte- ja tegude välja.
21. mail toimus arvamusfestival Narvas.
Peakorraldaja oli Ivo Posti, Narva Muuseumi teadusjuht.
Reaalsus oli see, et kogu Narva Arvamus kujunes ja selgines vihmasajus.
Mina ise osalesin arutelus “Ida–Viru meediapeeglis – ilus või kole?” , mida juhtis ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev, kes oli ühtlasi tõsiselt huvitatud, miks Ida-Virumaa on Eesti tervikpildis ja meediapildis tagaplaanil või suisa puudub.
Erik Gamzejev, Maarja Pärl-Lõhmus, Roald Johannson, Ilmar Raag, Sergei Stepanov
On kujunenud ebaadekvaatne ohtlik seis, mis annab suurema võimaluse mittemõistmiseks ja kommunikatsioonivigadeks olukorras, kus välismaailm on aasta jooksul küsinud “Is Narva Next?”, mõeldes selle all, kas Eesti riigi piirilinn Narva on valmis kaitsma end ja Eestit võimalike rünnakute eest, kui karta Ukraina stsenaariumi laienemist.
Seepärast on Narva ja Ida-Virumaa elanike igapäevaelu rahu ja optimistlik perspektiivitunne väga olulised.
Arutelul kõneles Sergei Stepanov Narvskaja Gazetast, ta heitis korduvalt ette, et miks Võru ajaleht Võrumaa Teataja, Valga ajaleht Valgamaalane ja Põlva ajaleht Koit ei kirjuta Ida-Virumaast, miks Lõuna-Eestis ei tutvustata Ida-Virumaad ja Narvat. Tõsi, aga siin selguski, et sama seis on vastupidiselt – Sergei Stepanovi ajalehes Narvskaja Gazeta ei tutvustata lugejatele omakorda ka Valgat, Võrumaad ja Põlvamaad. Aga peaks.
Arutelus selgus, et California Los Angelese – San Fransisco maantee ja vaatamisväärsused on müüdilisemad ja rohkem tuntud kui 50 kilomeetrit Jõhvist Narva teekond. Seegi on mõtlemiskoht, mida saaks ja peaks hakkama tegema teisiti.
Eriti uuendusmeelsed olid kaks aruteluteemat: mis on kodanikuajakirjandus ja kas tuua Ida-Viru maakonnakeskus hoopis Konjusse.
Siin oli hea näide telesaate Tujurikkuja nali Riigibussist, mis käib külakorda erinevates paikades kohal – astub korraks bussist välja ja sõidab jälle edasi, sest kohaliku eluga on piisavalt tutvutud.
Roald Johannson ETVst on teinud viimasel aastal paar dokumentaalfilmi Narva inimeste elust ja mõtetest ning kavatseb seda tööd jätkata. Vaja on Narva Eestis tuttavaks teha.
Narva on lein. Narva linna hävitamise lein on igal põlvkonnal.
Väga tõsine oli arutelu narvakate eluruumist “Inimesed sahtlites. Mikrorajoon – kas ühiselamu või erakate kogum”? Narva kui linnakeskkonna arutelu juhtis muinsuskaitse inspektor Madis Tuuder.
Narvakad avaldasid pahameelt, et miks ei ole hakatud taastama vanu hooneid ning miks ehitati Raekoja kõrvale Tartu ülikooli Narva Kolledži hoone – see ei sobivat. Nüüd aga plaanib Narva Kindlus mitmeid uuendusi ning ka selle vastu võtsid kaks kodanikku sõna.
Sel dramaatilisel vestlusel ütles Madis Tuuder välja väga olulise mõtte: Narva on lein pärast Narva linna täielikku purustamist. Narva linna purustamise ja varemete lammutamisega pidid leppima eelmised põlvkonnad, nendel oli nende lein. Tänapäeval on uuel põlvkonnal oma lein.
See lein tuleb üle elada, selle praeguse olukorraga tuleb leppida ja sellest edasi püüda minna. Me peame tegema Narva kaasaegsete võimaluste kohaselt kõige paremad otsused, kuidas seda lammutatud linna nüüd arendama hakata.
Narva uus peaarhitekt Ivan Sergejev on optimistlik ja töötahet täis, ning visioone on tal rikkalikult – seega, lähiaastatel Narva kindlasti hakkab muutuma, püüdes paremini kaasajal esile tuua selle koha jõudu ja ilu.
Narva Kreenholm on tänapäeval samuti üks Narva linna arengu oluline osa – kuidas seda suurepärast keskkonda ja ajaloolist miljööd arendada nii, et see väärtustuks tuleviku põlvkondadele.
Niisiis, arvamusfestival kujunes paljudele tutvumisfestivaliks.
Järelkajad ja arvamused
Oma veebilehel sai Narva Arvamusfestival vaid kiidusõnu.
Üks tüüpiline tähelepanek oli:
Käisin, sain targemaks; sain märjaks, sest ilmataat pani tegijad ja osalejad proovile.
Narva tahab ka ise paremat elujärge, kuid rahva arvamuses domineeris see, et arengu eest peab hea seisma ja nende murede lahendamisega tegelema Vabariigi valitsus (miks palliplatse pole ja miks pensionäridele tasuta üritusi ei korraldada?).
Kohalikku valitsust oma seisukohtade ja visiooniga eriti kuulda ja näha ei olnud. Täpsustan, patseerimas siiski oli, kuid sõna sekka ei öeldud. Kahju!
Kuidas igas vanuses narvakaid ja teisi Ida-Virumaa elanikke kohale ja osalema saada, huvi tundma meelitada, – see on küsimus ja eraldi tegutsemisvaldkond järgmisteks festivalideks.
Maarja Pärl – Lõhmus
kui üks osaleja ja kevadsemestril Kommunikatsiooni aluste õppejõud Tartu Ülikooli Narva Kolledžis
