Koolmari tähtsaim projekt oli 1936. a valminud presidendi suveresidents. Fotod: EPL
Eesti Arhitektuurimuuseumis sai esmakordselt näha ülevaadet arhitekt Roman Koolmari (1904–1971) loomingust.
Koolmari nimest tuntumad on mitmed tema loodud hooned 1930. aastatest: Pirita bussijaam, Kloostrimetsa tee puhkekodu, Keila-Joa ministrite suvilad, presidendi residentsiks ümber ehitatud ja sõjas hävinud Oru loss. Sõja jalust Ameerika Ühendriikidesse põgenenud arhitekti edasine elu möödus Detroitis, kus ta projekteerimise kõrval tegeles hobikorras kunstiga.
Roman Koolmar lõpetas Tallinna Tehnikumi ning siirdus seejärel riigitööle Teedeministeeriumi ehituse osakonda, mis tegeles väga erinevate riiklike tellimustöödega. Noore arhitektina sai Koolmar projekteerida erinevaid elamuid nii riigiteenistujatele, ministritele kui sõjaväelastele, nii kasarmuid, tööliselamuid, suvilaid kui koguni presidendi lossi. Samas lõi ta ka ühiskondlikke hooneid, nagu Pirita bussijaama (1940) või koos Artur Jürvetsoniga kavandatud Tallinna Lennujaama projekti (1939, täna tuntud vana terminalina, mis teostati muudetud kujul 1950. aastate alguses).
1940. aastal valminud Pirita bussijaama peeti seni Artur Jürvetsoni projekteerituks.
Koolmari kõige suurem projekt oli kahtlemata algselt Vene kaupmehele kuulunud Toila-Oru lossi president Konstantin Pätsi suveresidentsiks ümberehitamine, 1936. aastal valminud suurejoonelist kompleksi võib pidada toonase riikliku esindusarhitektuuri sümboliks. Koolmar projekteeris nii kuulsad Oru lossi terrassid kui rea abihooneid, pargipaviljone ja komandandi maja, lossi sisustas arhitekt Olev Siinmaa. Vaevu korda seatud kompleks hävis Teises maailmasõjas. Täna, kui vabariigi presidendile residentsi rajamine taas päevakorras ning riigihangete odavus prioriteediks, võib vaid imestada toonase autoritaarse poliitika püüdu rajada Toilasse valitsejavääriline luksuslik võimukants.
Näitusele oli koondatud väga palju uut materjali, sealhulgas Koolmari Detroiti-perioodil tehtud projektid ning mitmekesine kunstilooming. Arvukas isikulooline materjal pärineb arhitekti poja Jüri käest, kellega arhitektuurimuuseum on viimastel aastatel aktiivselt suhelnud. Roman Koolmar on üks paljudest eestiaegsetest arhitektidest, kes jätkasid oma karjääri eksiilis, ning antud näitus oli ühtlasi esimesi sissevaateid väliseesti arhitektuuripilti.
Ilmumisel on näitusega kaasnev kataloog. Näituse kuraator oli Jarmo Kauge, graafiline kujundaja Laura Pappa.
Eesti Päevalehes ilmus pikem intervjuu kuraatori Jarmo Kaugega, avaldame sealt katkendeid.
Antud väljapanek paljastab Roman Koolmari elust uusi tahke. Milliseid täpsemalt?
Esiteks kõik, mis puudutab põgenemisjärgset perioodi. Eesti arhitektide elulugude puhul ongi see tavaliselt kõige tundmatum osa, sest kogu lahkumisjärgset aega puudutav info tuli välja tilgutamisi ja kolmandatelt isikutelt. Tihtilugu ei vasta need infokillud ka tõele, on võimendatud või ebatäpsed. Koolmari puhul eriti midagi ei teatudki – teati, mis aastal ta suri ja et ta lõpetas Detroiti linnas. Tänu tema pojale Jüri Koolmarile saime nüüd teada, mis büroos ta töötas, mis objekte tegi ja missugust elu elas. Lisaks veel Saksamaa põgenikulaagri periood, mis on ka päris huvitav.
Miks on Koolmar erinevalt mõnest teisest eestiaegsest arhitektist unustatud?
On mitu põhjust. Esiteks, ta lahkus ja temast ei teatud kodumaal eriti midagi. Teiseks, ta töötas riigiasutustes ja võib öelda, et mängis seal teist viiulit. Temast pisut noorem, aga kõvasti andekam Alar Kotli sai peamise kuulsuse, kuna too sai tänu oma positsioonile büroojuhatajana ja muudele asjaoludele teha palju olulisemaid asju. Ja veel üks põhjus: mitu Koolmari tippteost, eelkõige Oru presidendiloss, on hävinud ja seetõttu on ta rahva teadvuses tagaplaanile jäänud. Tõsi, nüüd tuleb välja, et Pirita jaam võib tema oma olla. Ja tema kolmas oluline teos on Tallinna lennujaama praegune haldushoone, aga kuna koos Jürvetsoniga projekteeritud hoone valmis muudetud kujul alles pärast sõda, pole seda osatud väga hinnata. Saatus pole teda soosinud.
Mis on tähtsamad tema säilinud teosed?
Kui Pirita bussijaam on tema tehtud, siis kindlasti see, kuigi paraku ehitati see 1990-ndate lõpus päris koledasti ümber. Oluline on sealsamas lähedal Kloostrimetsa rajatud riigiametnike puhkekodu, praegune perearstikeskus. Aga veel tähtsamad on Keila-Joal asuvad ministrite suvilad, mis on mõne erandiga väga hästi säilinud ja muinsuskaitse alla võetud. Need on tervikteosed, maastikust alates ja interjööriga lõpetades. Sirbi tänava majad Koplis on hea vihje selle kohta, millisena Kopli poolsaart 1930-ndate lõpus ette kujutati. Majad ise pole võibolla nii suurepärased teosed, aga see tänavajupp annab aimu, millist miljööd sinna luua taheti. Koolmar joonistas ka planeeringu, mis jäi taas saatuse tahtel tegemata.
Mis omadussõnaga Koolmari käekirja iseloomustada?
Ta oli hästi alalhoidlik, ei läinud moevooludega väga kaasa. Ta alustas tegevust 1930-ndate keskpaiku, kui katsetati Kesk- ja Lääne-Euroopast tulnud voolujoonelist, lakoonilist funktsionalismi. Aga Eestis õppinuna juhindus Koolmar pigem hästi hubasest ja kodusest, saksalikku kultuuriruumi esindavast arhitektuurist. Kuigi, kui vaadata tema korteriplaneeringuid, siis seal läks ta rohkem ajaga kaasa. Tihti sõltus käekiri ka töö iseloomust. Kui ta pidi projekteerima puhkekodu, valis ta tollal puhkearhitektuurile omase funktsionalistliku käsitluse, sest see oli ikkagi moes. Eriti männimetsas ja merelähedases kontekstis. Korterelamud või eramud on tagasihoidlikumad ja väga silma ei paista.
Aga mis olid tema „kiiksud”? Näitusel saab aru, et ta pööras tähelepanu detailidele nagu trepikojad ja eriti kaminad.
See tuleneb vist tema Tallinna Tehnikumi taustast, ehk on see tema diplomitöö juhendaja Artur Perna mõju, kes oli tsaariaja lõpus ja 1920-ndatel Karl Burmani kõrval juhtiv arhitekt. Perna oli klassitsist, kes hiljem üritas ka natuke juugendit teha. Koolmar tegi hiljem koos Pernaga ka konkursse ja küllap on Perna mõju tema detailiarmastuse juures võtmefaktor. Koolmar pole erand, trepikodade rõhutamine, paksud aknaraamistused ja ehisdetailid olid eriti 1930-ndate lõpus üldlevinud ka kõige suuremate funktsionalistide puhul. Aga kaminad on Koolmari puhul tõesti see, mida esile tuua. Ma ei tea teist arhitekti, kes oleks neid nii palju teinud ja neist lausa artikli kirjutanud. 1930-ndate kõige ägedama kamina tegi ta enda korterisse, mis on kahjuks sellisel kujul hävinud.
USA-s leidis ta töö hõlpsasti?
Jääb selline mulje. Need, kes 1940. aastatel USA-sse või Kanadasse läksid, pidid olema kindlustatud, et nad saavad kindlasti hakkama. Koolmarite pere sai endale toetaja ühe proua isikus, kes esindas Detroitis katoliiklikku heategevusorganisatsiooni. Koolmar leidis töö suhteliselt kiiresti: 1949 suvel jõudis pere Ameerikasse ja 1950. aastal tegi ta juba suuri töid. (Koolmar sai tööd firmas Harley, Ellington & Day – toim.)
Võrreldes mõne teisega, kes pidi Rootsis tööjooniseid tegema, läks tal tõesti hästi.
Ameerikas paistab muutuvat ka tema käekiri.
1957 Chicagos valminud Taevase Kuninganna mausoleum tänapäeval. See on maailma suurim katoliku mausoleum.
Jah. Näitusel sai tutvuda historistliku mausoleumiga, mis tundub mõnes mõttes täiesti jabur ehitis. Tuleb muide välja, et Koolmar tegi Chicagos maailma kõige suurema katoliikliku mausoleumi! Siin Eestis valitsesid ikkagi mingid konventsioonid, päris hullusi teha ei saanud. USA-s sattus ta büroosse, mis oli tuntud surnuaedade mausoleumide ja mälestusmärkide kavandajana. Sinna ta sobis oma historistlikus või ka pisut moodsamas art déco stiilis mausoleumidega hästi. Kuigi tollases kontekstis mõjus see natuke kentsakana – oli ju modernismi absoluutne tipp-periood, Euroopa suured arhitektid olid USA-sse läinud ja toonud endaga kaasa sirgejoonelise klaasist modernismi.