Rea Raus Kaupo Vipp
Looduse tunnistamine elusaks seaduse alusel on osa laiemast probleemkäsitlusest, mistõttu pakume välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses, kirjutavad Rea Raus ja Kaupo Vipp Maalehes.
Eesti loodus. Foto: Siiri Lind / VES
Maailmas juhtub huvitavaid asju. Näiteks 2015. aastal tunnustas Uus-Meremaa oma seadusandluses loomi tundlike olenditena. Mitmes Kanada provintsis käib samasugune arutelu loomade elusaks grupiks tunnustamisest seaduse alusel.
Ometi käsitletakse loomi enamiku maade seadusandluses samasuguse omandi või esemena, nagu seda on valamukapp või tolmuimeja. Koos kõige sellest tulenevaga.
Oleme inimestena, ühiskondadena unustamas, et ka loodusel on õigused. Loodusel on iseväärtus sõltumata sellest, millise hinnalipiku meie sellele paneme või millist ressurssi me mingil ajahetkel ihaldame või väärtuslikuna ette kujutame. Kogu keskkond meie ümber loob ja taasloob iga päev kompleksset terviksüsteemi, võimaldades meil hingata, elada ja tegutseda.
Selle terviksüsteemi toimimist ei suuda lõpuni haarata meie mõtteviis, teadus ega praktika, kuid ometi hakkame aru saama, et midagi on viltu. Kliimamuutused, ressursside üle- ja vääritikasutamine, bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse kadu – kõigest sellest on üha enam ja kasvava murega räägitud.
Probleemid mageveega
Nende murede keskpunktis tulitab mõtteviis, väärtussüsteemid, arusaamad sellest, mis on elu, milline eksistentsiaalne eesmärk on meil inimestena. Ning mida peaksime muutma, et edasi kesta koos selle imelise maailmaga, mille oleme pärandiks saanud oma esivanematelt ning sadadelt tuhandetelt bakterite, mikroorganismide, taimede, lindude ja loomade põlvkondadelt.
Lisaks moraalsele ja maailmavaatelisele aspektile on oluline mõista meie endi elulist hädavajadust selliste muutuste järele.
Et meil pole oma pärandi hoidmine õnnestunud ning oleme seetõttu hädas, tõestavad arvud. Raport “Rights of Nature and the Economics of the Biosphere” (2013) toob muude hädade hulgas välja näiteks probleemi puhta joogiveega, viidates aruandele, mille kohaselt on aastaks 2030 meie planeedi inimeste veetarve 40% suurem kui planeedi joogiveeressursside võimalik maht.
Veepuudus toob muidugi kaasa tohutuid inimlikke kannatusi, aga seejuures pole veel arvestatud ülejäänud elusolendite veevajadusega. Suurkorporatsioonid, mis kasutavad vett raiskavaid ja saastavaid tehnoloogiaid, ei konkureeri seega mitte ainult ülejäänud inimkonna, vaid kõikide olemasolevate liikide veevajadusega.
Veepuudusel on kolossaalne mõju elusloodusele, mageveeliikidest rääkimata. Et tegu on tõesti kriitilise küsimusega, näitab statistika: 50% märgalasid on XX sajandi jooksul hävinud (Wetlands International), ligi 25% Aafrika mageveekaladest ähvardab väljasuremine, 2010. aastaks oli lõplikult hävinud 136 mageveest sõltuvat linnuliiki jne.
Raportis “Rights of Nature: Planting Seeds of Real Change” (2012) küsivad meie aja suured mõtlejad ja keskkonnaaktivistid – Bolivia Pablo Solon, Vandana Shiva, Maude Barlow, Alberto Acosta ja paljud teised – küsimuse: “Mis siis, kui me päriselt asume lahendama kliimamuutuste juurprobleeme, luues süsteemi, mis aitaks inimkonnal elada ja tegutseda kooskõlas Maa süsteemide kandevõimega?”
Ühe lahendusena näevad nad, et inimesed pööravad ühiskondadena ja kogukondadena tähelepanu põhiväärtustele ja aluskontseptsioonidele ning nende (ümber)mõtestamisele. Näitena võib tuua kontseptsiooni Buen Vivir, mis tähendab “hästi” elamist, mitte “palju” elamist.
Kvantiteedi asemel keskendub see kvaliteedile ning kogukondade tegutsemisele oma kohaliku elukeskkonna hoidjate ja hooldajatena, sh koos õigusega öelda “ei” keskkonda halvendavatele otsustele.
Mainitud 2012. aasta raportis tuuakse välja ka pinnapealse lähenemise ohud, mis seonduvad e.g. Green Economy kontseptsiooniga. Nii on näiteks CO2 emissiooni vähendamisest tegelikkuses saanud äri. Raporti koostajate sõnul on CO2 kvoodid muutunud rikaste riikide lubatähtedeks saastamisega jätkamisel. Seega tuleks püüelda nihkele äriilmast sügavamal, fundamentaalsemal tasandil, kui me tõesti soovime saavutada ühiskonna jätkusuutlikumaks muutmist, mitte lihtsalt “vana hea” kasvufetiši rohelisse litrikostüümi maskeerimist.
Meid ületava ja haaramatuna on loodus ühtaegu eeltingimus nii meie füüsilisele eksistentsile kui hingelisvaimsele arengule. Ei saa loodust vaadelda pelga omandina, mida võib müüa, osta, rentida või suvaliselt ekspluateerida, sest loodus seab meie tegevusele jätkusuutlikkuse piirid.
Vaid nende piiridega arvestamine muudab ühiskonnas võimalikuks tõeliselt kestvad hüved, tõeliselt loovad lahendused ning tõeliselt innovatiivsed tooted ja teenused, mis ühtlasi ravivad kahju, mida oleme inimkonnana juba tekitanud.
Selge, et tavapäraseks saanud keskkonnakampaaniaist või ökokreemide reklaamimisest ei piisa uue hädavajaliku suuna juurutamiseks. See, mida vajame, on universaalne üldinimlik ja kogukondlik selgus, et meie enda õigused looduse suhtes peavad olema tasakaalus meie kohustuste ja respektiga looduse enese õiguste vastu.
Et säiliks tasakaal
Kui ühiskondlik kokkulepe kehtestataks vastavate õiguste ja kohustustega arvestamise seaduse jõuga, saaksid vajaliku kiirusega hakata tekkima muutused valitsemispõhimõtetes ja -süsteemides, majanduses, hariduses, kõikides eluvaldkondades.
Cormac Cullinan, Lõuna-Aafrika keskkonnaadvokaat ja -aktivist, tuletab oma artiklis “If Nature had rights” meelde, et kogukonnad on läbi aegade loonud reegleid ja seadusi, mis kajastavad neid ideaale, mille poole püüelda. Seadused on tema sõnul tööriistaks, mis aitab meil kujundada tulevikku taoliseks, nagu loodame seda näha.
Seadus, eriti põhiseadus, peegeldabki ühiskonna aluspõhimõtteid, seda, kuidas nähakse maailma toimimist ning mida peetakse väärtuslikuks ja oluliseks.
Öeldakse, et innovatsioon algab perifeeriast, mitte keskustest. Equador oli esimene riik, kus elusloodusele anti põhiseaduslikud õigused. Põhiseadus kirjutati vastavalt ümber 2007.–2008. aastatel ning ratifitseeriti üldrahvalikul referendumil.
Põhiseaduses on öeldud, et loodusel on õigus eksisteerida, säilida, säilitada ja taasluua oma elutsükleid ning inimestel on vastutus kaasa aidata ökosüsteemide õiguste kaitsele. Kõikidel olenditel on õigus oma täieliku potentsiaali avamiseks ja kasutamiseks, kuna ainult nii säilib tasakaal meie ümber ja meie sees.
Sellise õiguse isiklikul tasandil aktsepteerimisest ja mõistmisest on vähe, tuleb mõtestada ja sätestada ka oma vastutus vastavate õiguste kaitsmisel.
Lõpmatu majanduskasv lõplikul, piiridega planeedil on nüüdseks kujunenud domineerivaks alusväärtuseks, mida eri moel ja viisil kajastavad ning toestavad ka Eesti seadused. Kuid jätkusuutlikkuse, alalhoidlikkuse, austuse ja piiride seadmise väärtustamist on seadusloomes üliharva näha.
Kas ketserlik mõte?
Pakume koos algatusgrupiga Ökoriik Eesti välja idee Eestimaa looduse õiguste taastamisest Eesti põhiseaduses! Kui meie riigi olemasolu eesmärk on rahvuse, keele ja kultuuri säilitamine, siis pole see võimalik ilma elukeskkonna säilitamiseta.
Süvitsi endasse vaadates on kõigis meis tunne, et loodus me ümber on elus. On teadmine, et vajame loodust oma heaolu allikana. Siiski on meie igapäevategemistesse kodeeritud loodusest “üle” olemine ning mõtlemine inimesest kui looduse kroonist. Ja seadusandlikult käsitlemegi loodust omandi või ressursina, mille ekspluateerimiseks on meil niisama loomulik voli nagu kunagistel orjapidajatel orjade ekspluateerimiseks.
Taolise mõttemalli laialdase leviku tõttu on luhtunud senised pinnapealsed katsed majanduslike hoobade abil muutusi tekitada. Pigem on need aidanud vanal destruktiivsel majandamisviisil kindlustuda. Just seepärast peame hädavajalikuks alustada ka meil muutustega meie iseolemisele põhilisest ning fundamentaalsest – põhiseadusest.
Me ei oska arvata, kas see ettepanek leiab avalikkuses heakskiitu, hukkamõistu või naeruvääristamist. Aga me usume, et ainuüksi arutelu tekkimine looduse õiguste teemadel aitab rahval ratsionaalselt teadvustada seda, mida oma südamega ehk niigi tajutakse – et meie ümber elab tuhandeid olendeid, kellel on õigus eksisteerida vabalt meie kõrval; et vaid koos nendega saame ka meie ise püsida elus ja terved; et nende kadudes kaome ka meie.