Andres Ambros
Minu lähim sugulane Eestis on Irina Ambrose poeg Andres Ambros, kes sel reedel tähistas oma 50. sünnipäeva Tallink Spas, kuhu ka meie Heliga olime kutsutud. Kui ma sain temalt Facebook´i kaudu kutse, siis ei olnud ma algul kindel, et tegu ei ole naljaga, sest pidu pidi toimuma 1. aprillil. Mõtlesin, et küllap Andres vaatab, kui palju inimesi tema nalja õnge läheb ja kutsele vastab. Mõne aja pärast võttis Irina minuga ühendust ja küsis, miks me Heliga ei ole vastanud, kas me tuleme või ei. Sain aru, et olin eksinud – mingit nalja ei kavatsenud Andres teha! Loomulikult võtsime kutse hea meelega vastu! Selgitasin ka Andresele, miks me vastus oli viibinud, ja soovitasin kontrollida, kas mõni veel ei arvanud sama moodi nagu mina. Selgus, et minusuguseid oli veel teisigi.
Kui kõik asjaolud olid selgeks räägitud, oli järgmine etapp see, et Heli hakkas muretsema, mida selliseks pidulikuks sündmuseks selga panna.
Andresega kohtusin esimest korda Tallinna Eesti Majas. Ühel päeval tuli minu juurde tema ema Irina ja tutvustas ennast. Selgus, et minu isa ja tema isa olid poolvennad, mida mina ei teadnudki! Ja ega ma seda juttu ka algul ei uskunud, sest ma polnud kunagi midagi kuulnud sellest, et mu isal oleks olnud poolvend! Kuid selgus, et tegu oli hästi hoitud perekonnasaladusega.
Minu isa Ülo Polikarpus, kes oli Tallinna kõrgema kunstikooli üliõpilane, põgenes 1944. aasta sügisel Eestist. Tema vend Uno Polikarpus oli Eesti lennuväes piloot, kelle Lufwaffe oma ridadesse värbas ja kel õnnestus pääseda Austraaliasse. Eestisse maha jäänud poolvend võttis endale oma ema nime, kui venelased Eesti okupeerisid. Sel ajal oli ju ohtlik omada sugulasi välismaal. Isegi kui meie vanaema pääses 1960. aastatel Eestist välja ja jõudis oma poegade juurde läänes – Uno juurde Austraaliasse ja minu isa juurde Ameerikasse –, ei kuulnud me temalt sõnagi Andrese vanaisa kohta. Ei öelnud midagi ka mu isa ega onu Uno. Kuni siis ühel päeval astus Eesti Majja Tallinnas sisse Irina ja näitas mulle minu vanaisa Jaan Polikarpuse matusefotot. See oli tehtud Viljandis. Üle vanaisa kirstu kummardus mu vanaema ja tema kõrval seisis Irina isa. Meie perekonnafotodel on veel palju inimesi, kellest ma midagi ei tea, lihtsalt ei tulnud omal ajal pähe seda kelleltki küsida.
Andres, kes näeb välja nagu Alec Baldwin, lõpetas USA-s sõjaväe eriüksuste kursused, samad, mille ka mina aastakümneid tagasi läbisin. Me mõlemad olime sõjaväe eliitrühmas, Green Berets. Andres on võitluskunstide alal ekspert, mida mina mingil juhul pole ammu olnud. Mina elan praegu Eestis, aga Andres on viimasel ajal olnud pikalt Lähis-Idas.
Andres Ambrose 50. juubeli tähistamine. Autori fotod
Andrese abikaasa on Merike. Ta on pärit väga musikaalsest perest. Andrese ema Irina on muusikaõpetaja ja töötab puuetega lastega. Minagi olen kunagi puuetega lapsi abistanud, töötades aastaid Deveraux´ sihtasutuses Red Hook, New Yorgis.
Tulles nüüd sünnipäevapeo juurde, siis selleks oli kohale tulnud 120 pidulist. Ma pole niisugusel peol enne käinudki! Esines Eesti rockband, peeti maha võitlus ajalooliste, viikingiteaegsete relvadega, ja Merike demonstreeris ladina-ameerika ballitantse jms.
Külalised, kelle seas oli hulgaliselt kõrgeid kaitseväelasi, rääkisid Andresest ülivõrdes kui Eesti elavast legendist. Võin tõesti olla väga uhke, et minu lähisugulast nii kõrgelt hinnatakse!
Lõpuks läks lavale Irina ja laulis Eri Klasi repertuaari kuulunud laulu „Kui su hing on noor“ ning kogu seltskond ühines temaga.
Isegi minu kõige suhtes tähelepanelik ja kriitiline abikaasa Heli leidis ainult kiidusõnu kõige kohta ja õhtu möödus imekiiresti tantsides ning vanade kamraadidega Eesti kaitseväest vanu aegu meenutades.
Kui me Heliga hilisõhtul läbi linna koju läksime, meenus mulle, et suvel saan mina 70 ja Andres tegi selle päeva tähistamise mulle erakordselt keeruliseks!
Viido Polikarpus