Viido abikaasa Heli Manhattanil. Autori foto
Äsja Ameerikast tagasi tulnuna on mul, millele mõtelda, sest seal oli paljugi, mis mind üllatas. Esiteks hinnad, mis olid enamasti palju odavamad kui Eestis. Välja arvatud sigaretid, mis maksid 10 dollarit pakk ja siin maksavad 2–5 eurot pakk. Näiteks Ukrainas maksavad sigaretid aga vaid 1–2 eurot pakk.
Kolm aastat tagasi võrdlesin ma hindu nendega, mis olid siis ja mis olid seal enne aastat 1995, kui ma veel Ameerikas elasin. Siis võis Snickersi batooni osta 25 sendi eest ja äkki maksis see juba 5 dollarit! Pitsalõik maksis varem 75 senti, järsku oli see tõusnud 5 dollarini. Kõik hinnad olid kiiresti üles läinud. Seekord võrdlesin ma eurohindasid dollaritega. Isegi kui nad olid numbriliselt võrdsed, siis peab meeles pidama, et euro on tugevam valuuta kui dollar. Kohv maksis enamasti ühe dollari, siin on odavaim hind 1.50 eurot.
Minu naine käis šoppamas, aga vaevalt ostis midagi. Helile meeldib tutvuda trendidega, vaadata, mis on müügis, millised on hinnad, aga näha ka seda, kuhupoole trendid liiguvad. Ilmselt on sama geen aidanud tema vanemal tütrel Eva Maria Suvistel saada moeloojaks, kes töötab praegu Londonis ja mõtleb Pariisi peale. Ka Helil on silma disainimise peale. Kui ta aga tahab midagi osta, siis ei tee ta seda kohe, kui mingit eset näeb. Enne käib ta mitmes poes, et näha, kas seda saab mujalt odavamalt. Kord kümme aastat tagasi veetsin ma terve kuuma augustipäeva New Yorgi 34. tänaval, otsides talle kingi, mis sobiksid. Pärast seitset tundi leidis ta lõpuks kingad, mis talle meeldisid ja talle ka ideaalselt sobisid, seda enam, et tal on jalgadega probleeme. Ma soovitasin talle osta neid kaks paari. Ta vaatas mulle imestunult otsa ja vastas: „Ma ei hakka neid kohe ostma, võib-olla on nad mõnes teises poes odavamalt saadaval.“ Sel aastal ei ostnud me talle ühtegi paari jalanõusid.
Mis mind üllatas ühes kõige nõiduslikumas ostukeskuses Walmartis, oli laste mänguasjade osakond. No näiteks oli seal müügil Barbide ratastool. Võib-olla polegi nukkude jaoks mõeldud ratastool halb mõte, aga mulle see mõjus. Võib-olla mõni laps, kes ise istub ratastoolis, tahab, et tema Barbi oleks samuti puudega nagu tema. Või peaks lapsed mängima amputeeritud jalgadega sõdurinukuga?
Olen nii aru saanud, et enamus neid eestlasi, kes on käinud USA-s, on olnud reisiga väga rahul ja nad suhtuvad Ühendriikidesse positiivselt. Need aga, kes pole seal kunagi käinud, on USA suhtes negatiivsed. Nad toovad esile rämpstoidu, mida lastele sisse söödetakse või Hollywoodi filmid ja on pahased, et USA saadab oma rämpsu Eestisse. Aga Eestisse impordivad neid asju eestlased, tuues sisse neid asju, mis kiiresti müüvad. Sama on Ameerikaga. Ameeriklased on pahased samade asjade pärast ja on võimetud suurte multirahvuslike korporatsioonide ees, kes maailma rämpsuga üle valavad.
Heli on käinud Ameerikas mitu korda ja talle meeldib seal, arvestades ka seda, et ta on väga taiplik inimene, kuna ta on valinud minu oma abikaasaks!
Viido Polikarpus