
Sündmusrikka ja pingelise aasta lõpul saime teada, et jaanuarist saab president Toomas Hendrik Ilvesest digiajastu demokraatia külalisprofessor Tartu Ülikoolis. See uudis tegelikult ei tulnud üllatusena, sest peale ametiaega Kadriorus on ta USAs tegelenud selle teemaga ning e-Estonia kuulsust levitanud.
President Ilves seletab (Tartu Postimehe veebileht ,28.12.20), et „Stanfordi ja Columbia ülikoolis veedetud neli aastat näitasid kätte peamise kitsaskoha, millega riigid digitaalsel ajastul vastamisi seisavad. On teadlasi, kes on väga tugevad avaliku halduse ja teenuste küsimustes, ja on teadlasi, kes on väga tugevad IT alal. Kuid on väga vähe teadlasi, kes orienteeruksid nende kahe valdkonna ristteel.
Sageli on nii, et tehnikaga tegelevad inimesed ei tunne huvi selle vastu, mida ühiskonnateadlased või valitsused arvavad, ega mõtle avaliku sektori digitaliseerimise võimaluste peale. Teisalt, ühiskonnateadlased ja valitsused ei saa aru tehnoloogia võimalustest avalikus sektoris. Ometi on just nende kahe ala kokkupuutepunkt see, mida vajab tuleviku riigihaldus.“
Neli aastat tagasi jaanuaris alustas Ilves tegevust Stanfordi Ülikoolis Californias kui Visiting Fellow. Tema töö tulemusena pidi sündima raamat, mis kirjeldab digiühiskonnas toimuvat (Stanfordi Ülikooli veebileht 05.12.2016). Üliõpilaste ajakirjas The Stanford Daily ilmus 15.05.2017 Ilvesega intervjuu, milles ta seletab oma uuringu tagamaad.
Kuulus Cambridge’i ülikooli keemiaprofessor ja kirjanik C.P. Snow kirjutas oma essees 1959. aastal, kuidas ta ühtede kolleegidega arutab füüsikat ja keemiat ning läheb pärast seda koos luuletajate, kirjanike ja Shakespeare’i uurijatega ühte teise paika kurku kastma. Snow avastas, et tema oli ülikoolis ainukene, kes leidis ühise keele ja sai erialaseid küsimusi arutada mõlema valdkonna esindajatega. Samas ei tundnud aga kumbki neist kahest grupist, kellega tema erialaselt suhtles, huvi teise tegevuse vastu. Snow tegi selle avastuse taustal järelduse, et üldharidus peaks olema universaalsem, interdistsiplinaarsem.
Ilvese intervjuu lõpeb sellega, et ta soovitab üliõpilaste ID-kaartidele lisada sama võime, mis on Eesti ID-kaartidel ning ta näitab oma ID-kaarti intervjueerijale: It has a chip on it, and I plug it in, put in my code, and it’s very, very secure. Tegelikult, ei ole see digimaailm very, very secure ning selle kohta on näiteid igast maailmanurgast. Hiljaaegu avastati USAs, et Ühendriikide sisejulgeolekut, kaubandust ja suurkorporatsioone olid mõjutanud mitu kuud kestnud Venemaa küberrünnakud.
Isegi tookord, Ilvese intervjuu andmise järel Stanfordis, ei läinud kuigi kaua aega mööda, kui tuli ilmsiks Eesti ID-kaardiga seotud turvarisk. Probleem oli kiibiga, mille kohta president Ilves ütles intervjuus Georgi Beltadzega 12. septembri Postimehes: „Mis puudutab ID-kaardiga seotud probleeme, siis jah, vigaseid ID-kaarte oli ka teistes riikides. Ning jah, paradoksaalselt puudutab see viga üksnes Eesti ID-kaarte./…./ Eesti nõudmised kaardile on suuremad kui teistel riikidel, kus sellised probleemid ei väljendunud.“
Tegelikult esineb probleeme meie ID-kaardiga ikka ja jälle, neid on esinenud nii enne kui ka pärast mainitud juhtumit. Selle nn „digiajastu demokraatiaga“, millest president Ilves hakkab loenguid pidama Tartus, on turvalisus suureks probleemiks ka seoses e-valimiste ja e-residentsusega. E-valimistega on veel ka see probleem, et need ei ole kooskõlas EV põhiseadusega, mida meie võimustruktuur on siiani eiranud.
Suured riskid on seotud ka e-residentsusega. Suvel teatas Riigikontroll (veebileht), et e-residentsusega „on olulisi riske, mida pole praegu maandatud, sest e-residendiks on saanud kehtiva kriminaalkaristuse ja ärikeeluga välismaalased“. Oma intervjuus Georgi Beltadzega ütleb president Ilves: „Meil ei ole vaja vabandust paluda ega ennast õigustada – Eesti ei ole teinud mitte midagi valesti.“ See on tavapärane president Ilvese väljenduslaad, eriti selle fakti taustal, et intervjuu andmise aasta suvel tuli avalikuks tema ametiajal Eestis toimunud Euroopa ajaloo suurim rahapesu juhtum.
Kui rahateema juba jutuks tuli, siis mõni sõna ka president Ilvese töötasust – 3100 eurot kummalgil semestril ühe loengukursuse eest — TÜ külalisprofessorina. See summa tuleb fondist, mis koosneb kolmest allikast: Euroopa Liidu projektirahastusest, ülikooli eelarvest ja Skytte instituudi eelarvest (err.ee 21.12.20). Huvitav on see, et artikkel toob võrdlusena ära ülikooli professori keskmise põhipalga, mis on ligikaudu 3150 eurot kuus. President Ilvese puhul küll ei ole selge, kas tegemist on kuu või aastase töötasuga.
Omaette küsimus on ka see, kas president Ilvest Tartu Ülikoolis saab nimetada külalisprofessoriks, sest Ilvesel pole doktorikraadi. Paljude kriitikute arvates on ülikool lasknud lati liiga madalale. Viitasin eespool president Ilvese ametinimetusele Stanfordi ülikoolis, mis oli Visiting Fellow. Minu teada pole eesti keeles sellele ametlikku tõlget. Nüüd, kui Tartu Ülikool soovib „edaspidi kutsuda külalisprofessoriks ühiskonna eri valdkondade silmapaistvaid arvamusliidreid ja eestvedajaid“, nagu mainis ülikooli rektor Toomas Asser, pole neilgi vaja doktorikraadi. Seega oleks vaja Visiting Fellow’le vastavat eestikeelset terminit.
Ja jälle, kuna keel jutuks tuli, siis küsiksin muuhulgas, kas president Ilves peab loenguid eesti keeles?
Ilvi Jõe-Cannon, Politoloog Mulgimaal