Albert Vaart, Teise maailmasõja piloot, ehitus- ja arvutiinsener –
Elu elatud kaua ja õnnelikult
Sündinud 5. novembril 1917, Tartus, Eestis
Surnud 26. oktoobril 2013, Jay, Vermontis
Albert Vaart lahkus 96-aastasena. Ta oli Northeast Kingdomi resident Põhja- Vermontis alates 1989. a., tulles sinna New Jersey’st varsti peale pensionile jäämist.
Albert oli Teise maailmasõja veteran, olles hävituslendur Eesti lennuväes ja Saksa lennuväes Vene rindel. Albert Vaarti relvasõda lõppes tema 250. lahinguülesandega veebruaris 1945, kui Vene õhutõrje tabas tema lennukit. Ta hüppas langevarjuga tabamuse saanud lennukist välja ja maandus õnnelikult, kuigi tõsiselt vigastatuna, sõbraliku Saksa rinde taha. Ta päästeti ja viidi haiglasse Müncheni ligidal ning raviti seal terveks mõne kuu jooksul. Siiski oli ta lahutatud
Eesti kodumaast ja perekonnast, abikaasast Hedvigist ja pisipojast Andresest.
Siis toimus õnnelik juhus. Peale sõda, aastal 1947, kinnitas Ameerika Ühendriikide Kongress immigratsiooniseaduse, mis võimaldas põgenikel nagu tema ja tema perekond asuda USA-sse. See ei juhtunud aga kiiresti. Albert oli oma naisest ja väikesest pojast lahutatud kuni a. 1951, millal nad kohtusid peale pikka vaheaega New Yorgis.
Albert hakkas kohe – koos Hedvigi ja Andresega – uut elu ehitama. Nende lugu oli sel ajal tavaline, nagu kirjeldatud miljonite sõjapõgenike poolt ümber maailma, kaasa arvatud kümned tuhanded eestlased, kes pidid oma kodumaa maha jätma. Nad kõnelesid murtud ja kadunud perede kokku saamisest ja oma unistuste taastamisest. Vähesed said neid endisi unistusi täita. Ja nii oli ka Albertiga, kes enne sõda lootis saada orkestrijuhiks ja töötada muusika alal. Kuid sõja tõttu pidi muusika jääma teisele kohale, kuigi see oli ta eluaegne harrastus ja rõõmuallikas kuni surmani. Albertist sai insener ja arvutiteadlane, ajal millal arvutiga töötamine oli uus ja eesrindlik.
Albert sai MS ja PhD kraadid ehitusinseneri alal New York University’s, peale aastaid kestnud õhtukooli Cooper Union College’is. Töö, mis ta leidis, ühendas inseneri- ja arvutiteaduse pabertarvete tootmisega West Virginia Paper and Pulp firma juures, mis truult maksis pensioni üle 25 aasta.
Albert harrastas muusikat kogu elu. Ta juhtis laulukoore Eesti ühiskonnas ja Eesti Vene Ortodoksi kirikus New Yorgi ümbruses.
Lesena pensionile minnes 70-aastaselt – Hedvig oli siit ilmast lahkunud 1980. a. – rajas Albert endale teise elu Northeast Kingdom, Vermontis, Troy lähedal, osariigi ja Kanada piiri lähedal. Maaelu ja kliima seal tuletasid meelde kodu Eestit ja samal ajal soovis ta olla ühe oma Eesti lennukooli sõbra, John Sepa lähedal, kes elas just teisel pool piiri Kanadas. Albert enam tööl ei käinud, aga ta tegi aias tööd, ja imede ime, läks tagasi lennukooli. Just enne oma 75. sünnipäeva, sooritas ta soololennu esimest korda peale 1945. aasta veebruarit. Kes oleks arvanud, et see on võimalik?
Albertit aitas tema kolmandat elu rajada Clemence Leblond, Troy, VT, elanik. Clem müüs Albertile tema esimese maja ja aja jooksul tekkis nende vahel sügav sõprus ja armastus. Clemi armastus ja lojaalsus toetasid teda läbi haiguste ja kasvava nõrkuse tema viimastel aastatel. Nemad reisisid koos, sõid koos ja laulsid ja mängisid koos Alberti elektroonilisel orelil. Tema õpetas Andresele mida tähendab hoolitsemine ilma, et selle eest tasu oodata.
Albert jättis maha Clemi ja paljud oma perekonna liikmed, kes neid aitasid ja kes said Albertile teiseks perekonnaks. Maha jäid ka Andres ja tema abikaasa Tracy, Reston, Virginiast, ja tema ainus pojapoeg Ryan ja tema abikaasa Lynn, Arlington, Virginiast.
Eesti lugejatel on võimalus rohkem teada saada Eesti lennuväe ja Alberti kohta raamatust, milles on ka Alberti panus: “Põhjakotkad: Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani”, mille koostasid Toivo Kitvel, Toomas Türk ja Arvo Vercamer.