Aastavahetusel vahetame aega. Üks aastanumber vahetub teisega, väiksem suuremaga, ning koos sügavalt sümboolse ajavahetusega kasvavad ikka ja jälle meie lootused ja soovid. Endale ja teistele, Eestile ja maailmale.
Kes soovib muutust, on sisemiselt rahulolematu ja loodab, et muutus toob asemele midagi paremat. Aga on ka neid ja meid, kes loodavad, et teatud asjad (hea tervis, head suhted, hea töökoht, mets ja meri) ei muutuks, sest muutus võib peita endas ohte ja hädasid, mida me ei pruugi kontrollida ega suunata.
On neid, kes on üsna rahul endaga ja soovivad muutust näha eeskätt teistes, ja on neid, kes soovivad muuta midagi iseendas. Viimaseid ootab kindlasti ees suurem edu, kui nad oma soovi võtavad tõesti ka teoks teha.
Aastal 2000 olid oma eluga Eestis rahul vähem kui pooled inimesed, ent tosina viimase aastaga on oma eluga täiesti või enam-vähem rahulolevate eestlaste osakaal kasvanud kahe kolmandikuni. Seda muutust võib hinnata kaheti: nii suur muutus paremuse suunas ühelt poolt, teisalt pole siiski jätkuvalt oma eluga rahul kolmandik Eesti elanikest. Teistes Euroopa Liidu riikides on rahulolematuid keskmiselt mõnevõrra vähem, umbes viiendik, nii et päris rahul ei olda kusagil kunagi. Isegi mitte Rootsis, Soomes ega Norras, neis põhjamaistes heaoluriikides.
Eestlased on rohkem rahul meie riigi avaliku haldusega, vähem aga oma tervise ja oma riigi demokraatia arenguga kui teised eurooplased keskmiselt. See rahulolematus kõneleb meie nõudlikkuse kasvust nii elukvaliteedi kui kodanikuühiskonna ja poliitika suhtes.
Aastavahetuse leebes meeleolus ja hea tahte korral võime nõudlikkuse kasvu näha 2013. aasta arvukate poliitskandaalide ilmsikstulekus, kultuuriministri äsjases vahetuses ja selles, et president söandab tagasi lükata seaduseelnõud, mis ei ole kooskõlas eesti parlamentaarse põhiseadusega. Üks tänavusi meeldivaid üllatusi oli mulle just see, kuidas üks kultuuriminister astus tagasi, sest oli kaotanud kultuuriringkondade usalduse, ja uus minister astus ametisse, pidades oma tähtsaimaks ülesandeks selle usalduse taastamist. Et ei lähtutud mitte pelgalt võimupositsioonilt, vaid hoiti silme ees usalduse mõõdupuud. Hea märk!
2013. aasta korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Eesti tulemus 68 punkti, mis on nelja punkti võrra kõrgem kui aasta varem. Üldarvestuses tõusis Eesti 28. kohale 177 riigi seas; aasta varem oli Eesti 32. kohal 176 riigi hulgast. See sisendab mitte ainult lootust, vaid ka teadmist, et Eestist on saamas arenenud aus riik, kus altkäemaksu, valskust ega valet ei taheta enam taluda nii, nagu see oli paraku igapäevaseks elunormiks ühel teisel ajal ja teises riigis.
Suurt meediatähelepanu äratasid tänavu taas eesti õpilaste suurepärased tulemused rahvusvahelistes PISA-testides, mis edestasid seekord isegi maailma parimaks peetud Soome kooliõpilaste tulemusi. Samas jäi peaaegu märkamata üks teine uuring, kus mõõdeti 24 arenenud riigi täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemide lahendamise oskust arvuti abil. Ka selles (nn PIAAC uuringus) olid eestlaste tulemused teiste riikide keskmisest tuntavalt paremad, ehkki ei küündinud niisama kõrgele kohale kui meie õpilaste testivastused. Ent need kaks uuringut polegi otseselt võrreldavad, sest testitud riikide arv ja meetodid olid erinevad. Seepärast ei saa nõustuda ühe tõtaka ajakirjaniku väitega, nagu oleksid Eesti täiskasvanud rumalamad kui nende lapsed ja lapselapsed.
Häid rahvusvahelisi uudiseid eesti vaimu- ja kultuurielust tuli 2013. aastal kuhjaga. Eesti kirjaniku Meelis Friedenthali keskaja vaimuilma kujutav ajalooline romaan „Mesilased“ nimetati Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaadiks. Koguni kolm eesti muusikut – Tõnu Kaljuste, Neeme Järvi ja Arvo Pärt – nimetati Grammy auhindade kandidaatideks. Luuletaja Kristiina Ehinil ilmus tänavu inglise keeles lausa kolm raamatut, tõlkijaks Ilmar Lehtpere.
Kristiina ja tema pärimusmuusikust abikaasa Silver Sepp tegid sügisel pika ja eduka Kanada ja USA tuuri, niisamuti pälvisid jätkuvalt seisvaid ovatsioone USA kontserdisaalides meie Filharmoonia Kammerkoor, Rahvusmeeskoor, kes on teadaolevalt suurim kutseline meeskoor maailmas, ja muidugi ansambel Metsatöll, kes tegi juba teise Ameerika-ringreisi. Ameerika eestlanna Elin Toona Gottschalk`i autobiograafiline teos „Into Exile“ nimetati autoriteetse ajakirja „The Economist“ toimetajate poolt üheks 2013. aasta tähtsamaks kirjandusteoseks. Elin käis oma teost edukalt tutvustamas ka Inglismaal, kus seda üpris anglokriitilist raamatut polnud kindlasti mitte kerge vastu võtta. Kodumaine ajalooliste kriminaalromaanide meister Indrek Hargla on saavutamas suurt rahvusvahelist tõlkemenu.
Aga rahvusvaheline edu pole kultuuris sugugi mitte ainus ega isegi mitte alati see kõige tähtsam mõõdupuu. Kirjandus ja teater peavad ennekõike kõnetama eesti keeles omaenda rahvast ja seda nad ka teevad. Eesti talveteatrid ja suveküünid on rahvast pilgeni täis, pileteid on raske saada. Satiiriline NO99 teater kujutab, mõjutab ja kommenteerib lausa päevapealt eesti poliitikat oma üliaktuaalsete etendustega.
Eesti kirjanike teoseid oodatakse, ostetakse ja loetakse. Neid ilmub rohkem kui kunagi varem eesti ajaloos. Tänavused lugemiselamused on küllap igaühel erinevad, sest teoseid ilmub igale maitsele. Mina eelistan mälestusi, elulugusid, esseid ja luulet, seepärast soovitan Kanada eestlase Tony M. Taageni autobiograafilist mälestusteost „Eluga pääsenud. Sõda läbi lapse silmade“, mis mõjus mulle lausa sõjapõgenike põlvkonna Väikese Illimarina. Semiootik Valdur Mikita Eestikeskne esseeraamat „Lingvistiline mets“ avardab eestlase minapilti ja kujutlusvõimet plahvatuslikult nii tuleviku kui mineviku suunas, säilitades samas targa sisemise naeratuse. Doris Kareva ja Jürgen Rooste pretsedenditult ühine luulekogu „Elutants“ paneb mõistatama, kumb on nüüd armastuslüürik ja kumb ajalaulik või vastupidi. Uuesti tasub üle lugeda äsjalahkunud Mari Vallisoo tundlikke luuletusi, kus esivanemad endiselt elavad.
Häält sõbralt sain hiljuti kingiks kunstialbumi „Pintsliga tõmmatud Eesti“, kus on üle 150 maastikumaali erinevatest Eesti paikadest, mõned neist hästi lähedased ja armsad, kuid mõned sellised, kuhu ma kunagi oma jalaga veel astunud pole, ehkki ise arvasin, et olen väikese, ent metsiku Eesti üksjagu läbi käinud. Nii kutsub kunst meid uuel aastal uuesti rändama ja senitundmatut Eestit avastama. Kas sina oled juba Tudulinnas tudunud ja Rannapungerjal angerjaid püüdnud? Kas tead, kus asuvad Pusi ja Nina külad?
Sirje Kiin
