Eve Saar-Kiil
“Tore oleks midagi kasvatada” on meil juba viimased aastad igal kevadel jutuks olnud.
Paar korda olen potis tomateid proovinud kasvatada, aga see projekt ei ole väga hästi õnnestunud.
Suurema aia tegemine tähendab meie jaoks kõvasti rohkem tööd, sest peame peenardele aia ümber ehitama, et need erinevad kitsede perekonnad ja muud loomad tomatitaimi ära ei sööks.
Lisaks ei tea me aiandusest midagi ja tuli võtta appi internet ja vilunud aiapidajatelt nõu küsida.
Sellel aastal on elu olnud kodune ja tundub, et suured reisiplaanid perega tuleb edasi lükata.
Seega võtsime hoogu ja saime päris mitu nädalavahetust peenraid ehitada, kuni lõpuks tuli välja kolme peenraga armas aiake, kuhu panime tomati- ja kurgitaimed, natuke hernest, porgandid ja maitsetaimi.
Ja küll on põnev olnud juba esimesest päevast, taimed kasvavad iga päev silmnähtavalt.
Lihtsalt kohvitassiga on tore aia juures istuda ja seda kasvamist vaadata.
Ostsin aeda ka ühe lille, et silmailu oleks veelgi rohkem.
Kõik oli väga tore, aga siis ühel päeval nägin, et keegi sööb salaja lehti.
Nüüd tuli taas arvuti lahti teha ja vaadata, mis siis sellega peale hakata.
Kõik soovitused olid mingid kemikaalid, mida oleks vaja olnud taimedele pritsida.
Eestis on põllumajandus alati naturaalsem olnud, osalt ka sellepärast, et vanasti ei olnud kemikaale ning tuli oma kohalike kättesaadavate vahenditega midagi ette võtta.
Nii saingi Eesti sõpradelt nõu ja soovitati puutuhka taimede alla panna.
Läksin siis, korjasin kaminast kõik tuha välja ja panin igale taimele. See töötas hästi.
Hoiatati ka selle eest, et linnud võivad herned ära süüa enne, kui need kasvama hakkavad.
Sellega läks kõik hästi, herned pistsid väga ruttu oma pead välja ja tundus, et kõik on kontrolli all ja kasvab kenasti.
Kuni ühel päeval avastasin, et umbes viis oravat jooksevad mööda aeda edasi-tagasi ja suhteliselt kiiresti sai selgeks, et meie aed oravaid ja väiksemaid närilisi ei takista.
Järgmisel päeval oli terve kitsepere aeda uudistamas, sisse nad ei saanud, aga väikese magustoidu tomatilehtedest said küll.
Paar päeva tagasi leidsin tomativarre peal tomatisarvja (tomato hornworm) ja siis järgmine päev veel ühe.
Ma ei teadnud, et sellised olendid üldse eksisteerivad.
Aianduse juures ongi tore, et iga päev on uus ja kogu aeg õpid midagi uut juurde.
Nüüd olen aru saanud, et peale meie on veel suur hulk aiaelanikke meie saagist huvitatud.
Eks paista kuidas see asi laheneb.
Igal juhul on kogu see aiandus olnud üks väga tore tegevus, kas me sealt mõne kurgi ja tomati endale ka saame, näitab aeg.
