Agu Ets F. R. Kreutzwaldi monumendi juures. Viido Polikarpuse foto
Ei lähe nädalatki mööda, kui mul ei käi maal külas mõni tuttav lähemast või kaugemast minevikust. On juba harjutud küsima, kuidas ma küll suudan elada nii kaugel kõigest toimuvast ja kõigist tuttavatest inimestest siin Keema külas Kurenurmes Võrumaal ehk teisiti öeldes Kagu-Eestis.
Pean tunnistama, et mulle meeldib üksi olla. Ma ei ela kaugel Missost. Mis on Misso puhul tore, on see, et ta asub ristteel: kümme kilomeetrit ühes suunas minnes jõuad Lätti ja kümme kilomeetrit teises suunas minnes jõuad Venemaale. Teine huvitav koht kannab nime Saatse saabas. See on väike poolsaar Venemaast, mis ulatub Eestimaale, mis kuulub ühele talunikule, piir läheb läbi tema maa. Vikipeedias on kirjas: Saatse saabas tekitab kohalikele elanikele probleeme, kuna osa olulisest ühendusteest läbib naaberriigi territooriumi, millele tohib siseneda vaid viisaga. 2014. aasta alguse seisuga on Saatse saabast lubatud läbida ainult sõidukiga (bussis, autos või jalgrattaga) ja peatumata, mitte jalgsi.
Paar aastat tagasi, kui Peter Feldman Arizonast mul külas käis, külastasime Saatse saabast. Tegime peatuse ja lõime valvekaamerate ees tantsu, juhul muidugi kui keegi meid üldse puude vahelt jälgis. Nõjatusime piiripostide vastu ja tegime teineteisest pilti, kuni meil sai sellest isu täis ja me sõitsime edasi Valka. Lätis on piiritähised, aga mitte piirivalvureid ega märke selle kohta, et ei tohi peatuda. Vastupidi, lätlased armastavad eestlasi sedavõrd, et nende madalad alkoholhinnad kutsuvad veelgi rohkem eestlasi neid külastama.
Nädal tagasi tegi minu juurde kiire üllatusvisiidi Agu Raymond Ets. Ka tema on sündinud Saksamaal põgenikelaagris nagu minagi ja kasvas üles Lakewoodis New Jerseys. Me õppisime samas klassis ja sõbrustasime nii skautide laagris kui koolis. Agu oli üks tarkpeadest. Mina teenisin USA armees 1966-1969 aastatel, jättes kolledži pooleli, Agu oli USA õhujõududes 1970–1972. Agu tööelu viis ta Washington, DC-sse, ta ühines Baltimore’i Vanaranna rahvatantsurühmaga ja Baltimore’i Eesti Seltsi teatriga, kus ta kohtas oma tulevast abikaasat Tiina Kaia Liivi. Tiina oli see, kes on saatnud tõlgina Eestis viibinud Ameerika VIP-e nagu Hillary Clintonit ja minu meelest ka Barack Obamat. Tiina on tegutsenud tihti ka USA välisministeeriumi tõlgina. Agul on palju sõpru Eesti poliitiliste suurkujude seas 1980–1990ndaist aastatest, ka nüüd külastas ta oma vana sõpra Mart Laari.
Agu on mul maal mitu korda külas käinud. Aga mulle üllatuseks sain ma nüüd teada, et ta ei olnud kunagi käinud Võrus. Nii me panime Agu renditud Porchele hääled sisse ja kihutasime mööda kruusateid Võru poole, nii et tolm taga.
Agu oli meeldivalt üllatunud meie väikesest Võru linnast. Kohe tahtis ta kindlaks määrata, millise kategooria linn Võru on. Kas ta kuulub selliste linnade hulka nagu Pärnu, Tartu, Tallinn, Narva või Rapla. Mina kinnitasin talle, et Võru on Rapla tüüpi linn. Ja siin juhtub palju põnevat, Võru muutub iga päevaga üha paremaks.
Võrul on ka poliitiliselt uus ilme ja seda näeb kõikjal. Kui me peatusime ülekäigurajal ja ootasime tulede vahetust, naeratasin ma meiega koos ootavale vanemale naisele ja hakkasin naerma. Ma ei naernud tema üle, aga mulle tuli meelde, kuidas ma omal ajal Eestisse tulles ei näinud naeratavaid inimesi. Eriti müüjate seas. Heli rääkis mulle, kuidas Kurenurme kooli õpetaja ütles, et ära kunagi näita teistele inimestele oma hambaid! Naeratamine ei olnud midagi, mida eestlased äsja iseseisvuse taastanud Eestis tegid.
Jalutasime Aguga kogu linna läbi, astusime sisse poodidesse ja jõudsime ka Tamula järve äärde. Käisime kohvipoes ja ma tegin lõpuks Agust mälestuseks pildi Kreutzwaldi ausamba juures.
Viido Polikarpus
