Hera lapsed Klõ̃bi talus. Fotod: Viido Polikarpus
“Aeg on pikim vahemaa kahe koha vahel” (Tennessee Williams, “Klaasist loomaaed”).
Aeg lendab tõesti kiiresti. Ma mäletan, et see oli nagu eile, kui mu tütar Maarika oli veel väike tüdrukutirts ja mängis, et ta on arst, või jooksis ringi siin Eestis Kaitseväe peastaabis või kujutles, et ta on Skully teleseriaalis „X-files“. Ta pani mängima Bruce Springsteeni kasseti „Born in the USA“ („Sündinud USA-s“) ning laulis ja tantsis selle saatel. Nüüd on tal endal väike tütar Kaia, kes on sündinud USA-s. Kaia sündis eelmise aasta septembris ja juba käib, isa vaiksel toel muidugi. Maarika ei ole küll saanud arstiks, aga tal on magistrikraad ja ta töötab Albanys ühe haigla dialüüsiosakonnas meditsiiniõena.
Minu pojapoeg Karl elab Eestis ja on koolipoiss. Tema hinded on palju paremad, kui ta isal või vanaisal kunagi on olnud. Aga ma mäletan tema isa Eerikut poisikesena, nagu oleks kõik olnud alles eile.
Mulle meenub mu kadunud naaber ja hea sõber Vello iga kord, kui ma vaatan tamme, mille ta koos mu naise Heliga meie tiigi äärde kümme aastat tagasi istutas. Me leidsime Heliga ühe selle puu tammetõru, millest oli väike idu juba välja tulnud, ja istutasime selle teisele poole teed. Imelik on mõtelda, et mina olen siis juba ammu kadunud, kui sellest tõrust puu kasvab. Aga on hea teada, et nii jätad endast maha märgi ja mõni hea inimene ehk meenutab sindki, kui sind ennast enam ei ole. Keegi on kunagi öelnud, et need, kes kõige vähem teevad, hädaldavad kõige enam elu kaduviku üle.
Minu naabritüdruk Kristin Hera astus minu juurest pärast kooli ikka läbi juba siis, kui ta käis algkoolis. Meie talu jääb tema kooliteele. Mul on selgelt silme ees, kuidas ta alati kinnitas mulle, et minuvanune inimene peab liikuma ja mitte kogu aeg molberti ees istuma. Ta vedaski mind kodust välja ja ma saatsin teda koju, kuhu on meie juurest pool kilomeetrit. Talvel meelitas ta mind aga suusatama.
Hiljem tulid minu juurest koos Kristiniga läbi ka tema õde Mari ja vend Sander. Keetsin neile talvel kakaod ja kostitasin suvel jäätisega. Nemad tõid mulle värskelt lüpstud piima oma talust, kuni nende lehm jäi haigeks ja suri. Aga praeguseni toovad lapsed mulle igal nädalal värskeid kanamune, enamasti teeb seda Sander.
Kristini kooli lõpetamine
Kõik on olnud nii ilus, et mulle tundus, nagu võiks see nii jääda igavesti. Aga aeg ei peatu, vaid liigub ikka edasi. Veelgi enam – me ütleme, et aeg lendab. Hiljuti kuulsin ma väljendit, et aeg saabub. See on palju tervislikum viis ajale otsa vaatamiseks. See on sama kui suhtumine rahasse. Paljud väidavad, et raha alati kulub, aga teised, et raha alati tuleb sinu juurde, kui sa seda vajad.
Nüüd on aeg aga nii kaugel, et Kristin lõpetas Osula põhikooli 9. klassi. Käisin tema lõpuaktusel ja viisin meie aiast Heli kasvatatud lilli.
Mul on hea meel, et kuigi Kristin on juba suur, astub ta ikka vahel oma sõpradega minu juurest läbi kakaod jooma või jäätist sööma ning me räägime elust ja kunstist. Kristin on väga andekas tüdruk, ta sai koolist kiituskirja oma kunsti eest. Nagu Ema Teresa ütlus, “Eile on möödunud. Homme ei ole veel saabunud. Meil on ainult täna. Alustame.”
Heraclituse ütlus “Aeg on mäng, mida mängivad kõige paremini lapsed” meeldib mulle väga.
Viido Polikarpus