Valimisõiguse äravõtmine Venemaa kodanikelt kohalikel valimistel vähendaks agressiivse naaberriigi kodanike mõju Eesti elule, kirjutab Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala.
Ukraina sõda tegi selge ja ühese lõpu postsovetlikule ajastule. Seda näitab kas või otsustavus punamonumentide kõrvaldamisel. Sama-sugust otsustavust on vaja ka keele- ja lõimumispoliitikas, mis tänases Eestis on veel väheseid selle ajastu vaimsuse kandjaid. Üks võtme-küsimus on siin kodakondsuseta ja muu riigi koda-kondsusega isikute valimis-õigus kohalikel valimistel, mille tagab Eesti põhiseadus.
Hääleõiguse äravõtmine vähendaks agressiivse naa-berriigi kodanike mõju Eesti elule ja oleks muu hulgas selge signaal kõigile, kes pole veel aru saanud, et postsovetiaeg on möödas.
Kriitikud on vastu, sest väidetavalt ei tohi inimestelt juba olemasolevaid õigusi vähemaks võtta. See tervemõistuslik põhimõte ei pea siiski paika juhtudel, kui ühiskondlik kontekst, milles õigused anti ja milles neid realiseeriti, on muutunud.
Valimisõigusega kohalikel valimistel on kontekstimuutus selgelt toimunud. Kui põhiseaduse loojad 30 aastat tagasi nii otsustasid, siis olid seal taga niihästi praktilised kaalutlused kui hea annus head tahet toetada integratsiooni.
Kuid Putini võimule saa-mise järel hakkas kontekst muutuma. Vene riik aktivee-ris jõuliselt oma kaasmaa-laste poliitikat, mille tagajärjel läks Eesti kodakondsuse taotlemine mittekodanike hulgas sel sajandil allamäge, samal ajal kui Vene koda-kondsuse võtnute hulk kasvas.
Eesti riik ei ole mingi ärakaranud postsovetlik savijalgadel provints, mis eksisteerib ainult seetõttu, et me oleme hoidunud endistele «peremeestele» lihtsalt konnasilma peale astumast.
See näitas, et Eesti hea tahe oli kaotanud motiveeriva jõu. Sellest hoolimata oleme siiski püüdnud halva mängu juures teha head nägu. Kuid sel aastal lahvatanud Vene-maa agressioon seda enam ei võimalda. Aeg, mil võis mugavalt ignoreerida, kuhu kellegi lojaalsus kuulus ja milliseid väärtusi hinnati, sai läbi. Nagu on läbi ka senise laissez faire-lõimimispoliitika aeg.
Mittekodanike valimis-õigus, mis seni võis tunduda õigusena, osutus muutunud oludes põhjendamatuks privileegiks.
Jah, põhiseadust ei peaks muutma hetkeemotsiooni ajel. Kuid viimase paari-kümne aasta suured arengud näitavad, et mittekodanike valimisõiguse sätte aeg on ümber. Eesti riik ei ole mingi ärakaranud postsovetlik savijalgadel provints, mis eksisteerib ainult seetõttu, et oleme hoidunud endistele «peremeestele» lihtsalt konnasilma peale astumast.
Selle muudatuse tegemi-seks on vaja laiapõhjalist poliitilist konsensust, sest põhiseaduse muutmine kiire-loomulise küsimusena vajab riigikogu neljaviiendikulist enamust ja muudatuse vastuvõtmine kahekolmandikulist enamust. See konsensus tuleb enne järgmisi riigikogu valimisi kujundada.
Ajaloos on hetki, kus tuleb üles näidata sirgeselgsust ning otsustavust. Ja praegune on üks nendest.
PM, 29. aug. 2022
