Kuivõrd Eesti taustaga noored ei lähe doktoriõppesse, ei ole meil 20-30 aasta pärast eestikeelseid õppejõudusid, tõi Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) rektori kohalt sügisel lahkuv Jaak Aaviksoo ERR raadiosaates “Vikerhommik” välja Eesti kõrghariduse ja teaduse ühe suurema probleemi.
“Mitte ainult TTÜ, vaid kõikide Eesti ülikoolide probleem on, et doktoriõppes on juba alla poole Eesti taustaga noori. Akadeemiline karjäär pole nende jaoks atraktiivne.
Siia kipuvad oma elu unistust täitma pigem välismaalased kui eestlased. /…/ Probleem on selles, et need noored, kes lõpetavad magistrikraadiga, ei jätka enam doktoriõppes. 20-30 aasta pärast ei ole meil eestikeelseid õppejõudusid ja see mure on tõesti suur,” sõnas Aaviksoo.
Ta rääkis, et noored eelistavad valida tulusamaid karjääre kui teadlase töö. Kindlasti aitaks Aaviksoo sõnul kaasa, kui kõrghariduse ja teaduse rahastamine paraneks, kuid see on tulevikku suunatud investeering, samas kui poliitikud eelistavad lühiajalisi valikuid, nagu tervishoid, pensionid jne.
Teise teemana tõi ta välja tasuta kõrghariduse.
“Globaliseeruvas maailmas on Euroopa üks väheseid kohti, kus kõrgharidus on tasuta. Euroopa eeskujul on ka Eesti seda teed läinud, aga ühel hetkel sai raha otsa ja nüüd arutame juba õppemaksu sisseviimist.
Tuleb vist arvestada, et viie kuni kümne aasta pärast on kõikides Euroopa ülikoolides üsna arvestatav õppemaks. Lihtsalt maksumaksja rahast ei jätku kõikide avalike ülesannete täitmiseks,” sõnas Aaviksoo.
Igal avalik-õiguslikul ülikoolil Eestis on haridusministeeriumiga kokku lepitud doktoriõppe kohtade arv, mida ülikoolid ise erinevate valdkondade vahel ära jagavad.
Kokku tellib riik 300 doktoriõppe kohta aastas, millele lisanduvad ülikoolide projektipõhised õppekohad.
Nii näiteks on Eesti Maaülikoolis doktoriõppe kohti kokku 24, Tartu Ülikoolis koos projektipõhiste õppekohtadega aga 180.
Ministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja Margus Haidaku sõnul pole riiklik tellimus aastate jooksul muutunud ja ülikoolid on seda täitnud.
Üks asi on tellimus, teine küsimus aga, kellega õppekohad täidetakse ja kui palju alustanutest doktorikraadini jõuavad.
Nii Haidak kui ülikoolide esindajad sõnavad, et viimastel aastatel on jõudsalt kasvanud välisdoktorantide arv, vähenenud aga eestlaste oma.
Tartu Ülikooli vastuvõtutalituse juhataja Tuuli Kaldma: “Kui viis aastat tagasi oli enam kui neli viiendikku vastuvõetutest doktoriõppesse Eesti kodakondsusega üliõpilased, siis 2019. aastal oli eestlaste osakaal 60 protsenti.”
Enim on välisdoktorantide osakaal suurenenud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, tehnika-tootmise ja ehituse, samuti ärinduse- halduse- ja õiguse valdkonnas.
Põhjuseid on mitmeid. Kaldma tõi näiteks, et ühest küljest tuleneb välisdoktorantide arvu kasv Eesti ülikoolide võõrkeelsetest magistrikavadest.
Haidak, aga ka Maaülikooli õppeosakonna juhataja Ina Järve viitavad, et põhjuseid tasub otsida ka ühiskonnast.
“Noored ei taha doktoriõppesse väga tulla, kuna ühiskonnas kui sellises nõudlus doktoriõppe kraadi järgi ei ole täna nii selge ja üheselt mõistetav,” ütles Järve.
Samuti mängib rolli eestlaste huvi õppida eriala hoopiski välismaal ja madal doktorantide toetus.
Igal juhul paneb praegune olukord ülikoole, aga ka ministeeriumit tuleviku pärast muretsema.
Haidaku sõnul on üheks lahenduseks kogu doktoriõppe ümberkujundamine ehk doktorandid on tulevikus valdavalt nooremteadurid, kes tegelevad teadustööga ja saaksid selle eest ka väärilist tasu.
Kehtivas teadus- ja arendustegevuse strateegias on seatud eesmärgiks, et Eestis peaks olema 300 doktorikraadi omandajat aastas.
Reaalsuses küündib parimatel aastatel lõpetajate arv kuskil 250 juurde.
VES/ERR