Chicagot külastas oktoobrist detsembrini 2012. a. Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud, teoloogiadoktor Anne Kull. Dr. Kull kohtus 9. detsembril Chicago Esimese Koguduse rahvaga, et kõnelda lähemalt oma akadeemilisest tegevusest. Ta oli lahkesti nõus vastama „Vaba Eesti Sõna“ lugejaid huvitavaile küsimustele.
Mis oli Sinu reisi eesmärk?
Peamine eesmärk oli raamatukogudes töötamine, American Academy of Religion konverentsil esmakordselt osalemine ja minu juhendaja, prof. Philip Hefneri 80. sünnipäeva tähistamine. Aga kuna ma õppisin Chicagos, siis ka lihtsalt Chicago-igatsus: ligi kaheksa aastat õpinguid tõi kaasa ka „sweet home Chicago“- tunde.
Tõepoolest, Sa oled Chicagos aastaid tagasi elanud ja õppinud. Palun räägi lähemalt, kuidas sattusid siia õppima.
Eestist välismaale õppima tulek ei olnud mulle juhus. See oli asjaolude kokkusattumine ja suur õnn, et Soome Luterliku Kiriku Välisabi, Luterliku Maailmaliidu ja mõnede Ameerika koguduste toel just Chicago Luterlik Teoloogiakool – Lutheran School of Theology at Chicago (LSTC) – minule siin õppimist võimaldas. Idee mind siia õppima tuua pärines aga prof. Robert Bertramilt (endine LSTC õppejõud), kes Eestit külastades leidis, et ma kindlasti peaksin korraliku hariduse saama ja kes selleks operatiivselt ka koolilt nõusoleku sai.
Õppisid LSTCs, st samas kõrgkoolis, kus doktor Võõbus oli omal ajal õppejõud. Kas Sul tekkis sidemeid Võõbuse endiste kolleegidega? Kuidas Võõbuse pärand Sind on mõjutanud?
Mu akadeemiline juhendaja LSTCs prof. Philip Hefner oli ka Võõbuse õpilane ja kolleeg ning tänu temale tuttav Tartu Ülikooliga. Võõbus oli ja on Chicagos väga austatud, arvatavasti on ta siin isegi enam tuntud kui Eestis. Mina olen aastate eest kohtunud prof. Võõbuse lese Ilsega, kes oli ääretult sümpaatne inimene; temagi on nüüdseks manala teel. Dr. Võõbuse kohta öeldakse Chicagos, et tema aitas oma kolleegidel ja õpilastel ausaks jääda. Ja meenutatakse ka tema selget kommunismi-vastast hoiakut, mis näiteks 1960ndate lõpul osadele Ameerika üliõpilastele ei olnud sugugi arusaadav. Teisi eestlasi minuga samaaegselt LSTCs ei õppinud, aga enne mind oli end siin mõnda aega täiendamas heebrea keele- ja kultuurihuviline Jürnas Kokla.
Võõbuse pärandiga, eriti tema tehtud mikrofilmide kollektsiooni kataloogimisega tegeleb dr. Abdul Massih Saadi Süüriast, kes õpetas hulk aastaid Notre Dame Ülikoolis ja on nüüd õppejõud Baylori Ülikoolis. Abdul Massih Saadi oli minuga samaaegselt doktorant LSTCs ja on praegu samas süüria kirikuloo ja keele külalisprofessor. Hiljuti ilmus temalt ja ta vennalt Saad’ilt Uue Testamendi tõlge kaasaegses araabia keeles.
Räägi palun oma doktoriväitekirjast ja selle tähendusest/rakendusest Sinu uurimistöös.
Minu doktoritöö pealkiri oli „A Theology of Technonature Based on Donna Haraway and Paul Tillich.“ Paul Tillichi teoloogiaga olin ma juba eelnevalt tuttav, ent kultuurikriitik ja mikrobioloog Donna Haraway oli avastus, mis muutis nii minu, mu juhendaja kui ka oponentide maailma tunnetamise ja kirjeldamise viisi olulisel määral. Paul Tillich on küll 20. sajandi tuntumaid teolooge, ent see, kuidas ta käsitles nii tehnoloogiat kui ka loodust, oli suuresti akadeemilise teoloogiagi jaoks varju jäänud. Kahe väga erineva autori vastastikku asetamine andis minu enda ja mu Ameerika kolleegide arvates väga huvitava tulemuse. Nüüdseks on teised neid teemasid edasi arendanud ning põnev on leida nii internetist kui ka viimaste aastate raamatuist viiteid minu töödele sel teemal. See annab kinnituse, et tegemist oli millegi olulisega, mis on olnud abiks meie kaasaja mõistmiseks ka teistele inimestele, mitte lihtsalt mu erahobi, mis pärast kraadi kätte saamist unustusse vajub.
Järgnevad tegevused – peamiselt õpetamine Tartu Ülikoolis (vahel ka EELK Usuteaduse Instituudis), Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi asutamine Tartu Ülikoolis ja selle tegevuse juhtimine, iga-aastased kahepäevased kevadkoolid (mida korraldan juba kümnendat aastat järjest), konverentsid ja loengud – on selles mõttes doktoritöö praktilised rakendused. Ja ma ei saa kõnelda ühelgi teoloogilisel teemal, ilma et võtaksin arvesse kõike seda, mida me teame loodusest tänapäevase tehnoloogia ja teaduse abil. Teoloogiline antropoloogia – inimese käsitlus – peab arvesse võtma inimese loovust mitte ainult luule või kunsti vallas, vaid ka loovuse tehnoloogilisi rakendusi.
Oled aastaid õpetanud süstemaatilist teoloogiat Tartu Ülikoolis, olles esimene naissoost professor sellel õppetoolil. Kuidas tunned end õppejõu rollis? Mis Sind õpetamise juures paelub?
Tegelikult olen ma ka esimene eestlanna, kes teoloogias doktorikraadi on saanud. Nõukogude võimu „viljastavates tingimustes“ poleks seda juhtunud, tegelikult muidugi ei oleks ka Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamine 1991. aastal võimalik olnud ilma Eesti taasiseseisvumiseta. Õppejõu töö on minu jaoks äärmiselt huvitav ja vaheldusrikas, sest ühiskond ja üliõpilased muutuvad ning koos nende muutustega muutuvad ka teemad, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.
Tänapäeval toimib laiemas plaanis teaduse nö projektipõhisus. Ja nagu igal pool akadeemilises maailmas, on ka Eestis tegutsevale õppejõule rahaliste vahendite hankimine oma töö tegemiseks ja üliõpilaste toetamiseks muutunud närvesöövaks ja aeganõudvaks tegevuseks põhitöö kõrvalt.
Milline on Sinu arvates Tartu Ülikooli (TÜ) usuteaduskonna missioon? Mis on Sinu poolt õpetatav aine ja uurimisvaldkond?
TÜ usuteaduskonna missiooniks on ühest küljest võimaldada inimestel õppida usuteadust ja kõike muud, mis seondub religioossusega – selleks on meil loodud ka religiooniuuringute õppekava lisaks üldjoontes traditsioonilisele luterlikule/protestantlikule usuteadusele. Ent ei õppejõud ega üliõpilased ei pea olema luterlased; nende seas on nii ortodokse, katoliiklasi, baptiste kui ka teiste konfessioonide esindajaid. Kui nõukogude ajal püüti (viimselt küll edutult) takistada igal kombel noorte, ja ka vanade, tegelemist religioossete küsimustega, siis meie püüame teha usuteaduskonna ainete kõrvalainetena võtmise võimalikult lihtsaks ka teiste teaduskondade üliõpilastele. Minu poolt õpetatav aine „Teadus ja religioon“ on ka üleülikooliline doktoriõppe valikaine, mida loen inglise keeles – seega on see avatud ka välistudengitele. Mu enda kitsam uurimisvaldkond on kaasaegne teoloogia ja teoloogiline antropoloogia, seda ikka nö teaduse ja religiooni võtmes.
Teiseks usuteaduskonna põhiülesandeks on olla akadeemiliselt tasemel, st püüelda parima võimaliku kohase tõlgenduse, andmete kogumise, õpetamismetoodika jmt poole.
Kuidas iseloomustad TÜ teoloogiatudengite uurimistööd? Milliseid uurimusi oled juhendanud?
Mul on olnud au juhendada mitme doktorandi väitekirju, kes on praegu minu kolleegid: Peeter Roosimaa’d Uue Testamendi alal, Roland Karo’t teaduse ja religiooni valdkonnas – neurofüsioloogia, seksuaalsuse ja religioossuse teemal, Ain Riistan’i uurimust ajaloolise Jeesuse uuringute probleemist kui teaduse probleemist ja Kaarina Rein’u tööd Tartu Ülikooli 17. sajandi meditsiinialastest disputatsioonidest. Aga meie teaduskonnas on ka mitmeid teisi doktorante, kes pole veel lõpetamiseni jõudnud; näiteks, õigusteaduse haridusega Raul Tiganik saab olema esimene religiooniantropoloogia doktor. Tema töö käsitleb religioossust ja käitumuslikku deviatsiooni ehk kuritegevust. Doktorantide juhendamine ongi minu jaoks kõige huvitavam osa ülikoolist. Meie teaduskonnas on seni doktorikraadi saanud üle 30 üliõpilase.
Milline on Sinu uurimistöö väljund igapäevases kirikuelus?
Minu uurimistöö väljund igapäevases kirikuelus on pigem kaudne – mõnel puhul tulevaste kirikutöötajate õpetamine, täiendkoolitused jmt. Mõnikord ka kogudustes kõnelemine. Aga ükskõik kus ja kellena meie üliõpilased tulevikus ka tegutsevad, peaksid nad oskama tähele panna religioossete aspektide tähtsust nii argielus kui ka mistahes teaduse ja kultuuri valdkonnas tervikuna. Nad peaksid suutma hoiduda must-valgetest lihtsustustest ja olema võimelised empaatiaks nii omade kui võõraste suhtes.
Mida tahaksid lugejale soovida jõuluajal ja saabuval uuel aastal?
Hoidke pea selge ja süda soe, usaldage elu, mis meile on kingitusena antud. Õnnistatud jõulupühi ja uut aastat 2013!
Soovime dr. Kull’ile rohket Jumala õnnistust õppejõu ametis ja tema arvukais tegemistes akadeemilises elus. Suur tänu usutluse eest ja jääme lootma taaskohtumisele.
Usutles õp. Nelli Vahter