Iga aasta lõpus räägitakse, et on vaja teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Kui paljud inimesed aga tegelikult leiavad selleks rahu, et suuta aastavahetuse eel veel maha istuda ning rahulikult läbi arutada-harutada eelmise aasta tegemised ja panna need enda jaoks mingisse uude süsteemi. Olen minagi seda aasta kokkuvõtmise mõtet endas keerutanud ja ikka on midagi kiiret vahele tulnud ning ma pole leidnud seda rahu, mida ma taolise aasta kokkuvõtte tegemiseks vajaksin.
Kuid siin tuli mulle abiks juhus, sest 27. detsembril 2016 kogunes Tallinnas Nordea kontserdimajas meie spordirahvas, et pidulikul kokkusaamisel teha kokkuvõtteid möödunud aasta tegemistest. Elades kaasa sellele toredale galaõhtule, mida vaatas telerite ees veel väga suur arv meie spordisõpru, sain järsku tuge oma mõtetele, mida soovisin enda jaoks sõnastada aasta 2016 kohta.
Aasta 2016 andis meile väga tõsiselt märku meie väiksusest, aga ka vajadusest olla hingelt ja vaimult suured. Meedia on mööduva aasta (negatiivsete) sündmuste kajastamisega meid päris ära ruineerinud, sest iga päev meenutatakse meile, et suured riigid (huvirühmad) on maailmas üha agressiivsemad oma mõjupiiride kompamisega ja ka meie riigijuhtidel on vaja palju enam ettenägelikkust ja pingutusi, et mitte meie isamaad ei mängitaks selles poliitsõjalises pokkeris ettevaatamatult relvade katsetamise alaks. Samas elame nagu kaasaegse ususõja tingimustes, kus maailma piire avardatakse enda jaoks rahvasterändamise esilekutsumisega ja puhudes üles kultuuri ning usukonflikte.
Kui mingis piirkonnas võidakse rahulikult katsetada kõiki relvi tsiviilelanike pommitamiseks, siis ei saa enam kuskil olla päris kindel, et jalakäijate piirkonda ei juhita tsiviilotstarbelist masinat, mis lömastab ettejuhtuvaid või siis paneb keegi elurataste vahele jäänud inimhing inimrohkes kohas plahvatama mingi isetehtud pommi.
Maailm on muutunud mõttetu hävitamise kohaks, kus enda võimu näitamiseks ei valita vaenlast, vaid hävitatakse-tapetakse inimesi valimatult. Või hoopis valides inimesi, näiteks diplomaate (suursaadikuid), keda igasuguste varasemate tavade järgi üldiselt ei rünnata.
Aeg on tõesti imelik, sest vahel on endalgi tunne, et sooviks teha vähemalt mingi aja järel meediavaba päeva, sest kui unustad end meediavoolu, on vahel tunne, et oled sattunud mingisse ümberpööratud maailma, kus meedia võistleb omavahel odavaimal moel inimeste aja täitmisega. Ajakirjanikud kas lihtsalt lobisevad eetris, lastes nagu diskorid eetrisse muusikat ja pikkides vahele teistest kanalitest kollast ja suhteliselt lihtsakoelist ja banaalset uudistevoolu, aga ka lihtsalt meedia jaoks tasuta politsei – ja päästeameti uudiseid. Kõik see jõuab eetrisse ilma mingi ajakirjanike poolse pingutuseta, kui just tegemist pole poliitilise propaganda saadetega, kus võimalik kuulda ajakirjandusliku analüüsi asemel hoopis puhast ideoloogilist ajupesu.
Kuid selles kurvas pildis on olemas samas ka positiivne maailm, kus inimesed pole end lasknud ära tinistada meediaahvatlustest ja tegutsevad sihtide poole pürgides. Aasta 2016 suurimaks üllatuseks Eestis oli USA presidendivalimiste tulemus, sest peavoolumeedia oli sedavõrd kindel oma eelistustes, et kui USA valijad tegid oma valiku, siis oli see suureks üllatuseks Eesti poliitilisele eliidile ja neid toetavale peavoolu meediale. Naljakal kombel jäi USA presidendi valimiste foonil veidi tahaplaanile, et Eesti Vabariik sai samuti mitte ainult uue presidendi, vaid ka meie riikliku ajaloo esimese naispresidendi – Kersti Kaljulaidi.
2016. aasta lõpus on meile selge, et meil Eestis on vaja harjuda mõlema teadmisega, et USA poliitika ei jää kindlasti kõiges samaks, millega oli harjunud Eesti poliitiline eliit ja näiteks EELK kiriku juhtivad mehed peavad kindlasti mõtlema uuel aastal luterikiriku koostööle teiste kirikutega Eestis, aga veelgi enam sellele, kas kirik Eestis püüaks enam võtta enda kanda suuremaid ülesandeid sotsiaalvaldkonnas ja vähem mõelda riikliku kiriku (või nagu õigeusu kirikul Venemaal) positsiooni poole püüdlemisele.
Eesti oli ka aastal 2016 korraga väga mitmete vastukäivate ideoloogiate tõmbetuultes, kusjuures huvirühmad olid sageli küll väiksearvulised, kuid väga häälekad ja teiste suhtes väga agressiivsed. On analüütikuid, kes tunnistavad, et aasta 2016 kulutati suures osas poliitilise eliidi poolt aasta 2015 asendustegevustele, selle asemel, et tegelda probleemidega, mis Eesti jaoks on tegelikult eksistentsiaalsed. Nüüd me teame, et nii Venemaa kui USA presidendid püüavad oma maid teha suureks nagu nemad seda ette kujutavad. Mis oleks sel foonil siis Eesti eliidi idee, kuhu meie rahva püüdlusi juhtida? Kui pole paremat ideed (kaklus traditsionalismi ja globalismi vahel kodutanumal vaid ruineerib meie elu), siis tuleks julgelt tulla ikka Jakob Hurda kuulsa idee juurde ja öelda iga hommikul endale, meie ei saa suureks rahva arvult ja relvadelt, aga me võime rahvana suured olla oma vaimult.
Ja aasta 2016 tõi meile häid näiteid, et selles globaliseeruvas maailmas on siiski vahel ka väiksearvulistel rahvastel ja riikidel omad ilusad võimalused. Aasta 2016 oli jälle suure jalgpalli aasta ja miljonid inimesed üle maailma vaatasid, kuidas maailma parimad pojad mängivad seda vana ja lihtsat mängu, mis kaasajal muutunud suureks äriks ja rahamasinaks.
Eesti jalgpallisõber pole kaotanud lootust, et kord ka meie rahvuskoondis suudab end sellele suurele võistlusele välja võistelda. Sel aastal saime näha suhteliselt vaese maa Portugali jalgpallivõlurite mängu, aga meie soosikud olid islandlased (karvased ja karused nagu vanad viikingid), kes tulid suurde jalgpalli ja võitlesid nagu kunagi Eesti mehed suures sõjas Soome vabaduse ja eesti au eest.
Islandlased said maailma meedia silme all näidata oma rahvale ilusat jalgpalli ja islandi fännid kinkisid maailma jalgpallisõpradele meenutuse, mida tähendab Islandi sõjaplaks. Suured ja rikkad jalgpallimaad olid shokis, kui islandlased ei murdunud maailma paremate võistkondade ja parimate mängijate rünnakute ees.
Hoopis vastupidi, raudse distsipliini, koostöö ja tugeva vaimuga surusid just islandlased vastu muru järjest suured vastased, kes neile loosiga vastu tulid. Jah, ka seekord ei jõudnud Island päris võiduni, kuid see, kuhu jõuti ületas kõigi ootused. Island oli aasta 2016 suur võitja. Mitte ükski suur rahvas ei saanud öelda, et aastal 2016 oleks nende võistkonna mängu vaadanud praktiliselt ühe maa kogu rahvas! Island sai seda öelda ja see Islandi viikingite käteplaks on ikka üks väga tugev ühtsust ja koostööd toetav rituaal.
27. detsembril 2016 Nordea kontserdisaalis Eesti parimate sportlaste gala avamisel proovisid ürituse korraldajad seda Islandi sõjahüüdu ka Eestis ja see oli võimas tunne. Nordea kontserdisaalis oli ligi paar tuhat inimest, kes siis ühiselt meie parimate sportlastega seda islandlaste püha rituaali kaasa tegid ning see ühises rütmis plaks küttis inimesed kiirelt üles sellise soojapositiivse energiaga, et kõigil tekkis kohe tahtmine teha midagi koos ja midagi toredat. Korraga oli inimeste silmis selline soe sära ja valmidus koostööks, et kui vaid oleks sel hetkel olnud mingi konkreetne üleskutse, siis oleks see töö kiirelt ka tehtud.
Islandlased, kelle ilm on tegelikult kogu aasta õues jalgpalli mängimiseks päris keeruline, ehitasid kogu maa täis kattega jalgpalliväljakuid, kus siis sündisid need meistrid, kes üllatavad maailma. Eesti peab investeerima laste arengusse ja meil saab olema suur tulevik. Oli tore kuulata kõrvalt, kuidas üks naine tuli küsima autogrammi meie neljapaadi meeskonnalt, kes said Rio olümpiamängudel pronksmedalid, öeldes: Teie võistlust vaadates tekkis jälle hea tunne, et uhke on olla eestlane! Ega sellele polegi nagu palju lisada.
Aastal 2016 Eesti parimateks sportlasteks valitud on minu jaoks päris toredaks läbilõikeks meie elust, näiteks saame nüüd rohkem vaadata Inglise esiliiga võistlusi, sest esimese eestlasest väljakumängijana on platsil eestlane Ragnar Klavan. Olla eestlasena Inglismaal jalgpallistaar, seda tuleb hinnata, kuid millise töö hinnaga seda saavutatakse! Tasub vaid meenutada, et Saksamaa Bundesligas sai Klavanist staar siis, kui sakslased tajusid, et Ragnar Klavan on mees, kes suutis kogu hooaja jooksul olla Augsburgi tippklubi eest platsil igas mängus 90 minutit! Mõned armastavad öelda, et jalgpall on elu ja jalgpall pidi olema parem kui seks, aga selline pühendumus oma tegemistesse annaks ka teiste alade meestele-naistele suuremaid võimalusi midagi maailmas silmapaistvalt ära teha.
Eesti parimad sportlased AD 2016 on kergejõustiklased Rasmus Mägi ja Ksenija Balta. Mõlema jaoks oli see juba teiseks Kristjan Palusalu kujuks (Kristjaniks) spordisaavutuste eest. Rasmus Mägi ütles selle tunnustuse puhul, et ta armastab sporti, sest spordis saab tunnustuse tulemuste eest ja mitte jutu ja lubaduste eest. 400 meetri tõkkejooksus on suhteliselt lühikest kasvu eesti mees Rasmus Mägi võtnud endale suurt tahet nõudva ülesande, sest ta peab pidevalt rinda pistma endast suuremate mustanahaliste sportlastega, kes seda tõkkejooksu ala on pikalt harjunud juba suurte mustade meeste alaks pidama. Kuid Rasmus Mägi tahab näidata, et ta võidab suures spordis, mitte alati tugevamaid, aga kindlasti parimaid. Selle juurde kuulubki vaimse suuruse element, millest me räägime kogu meie rahva kontekstis.
Kaugushüppajana sel aastal silma paistnud Ksenija Balta on hea näide sellest, et Eesti on tegelikult väga sõbralik maa ja valmis enda sekka võtma teiste rahvaste seast kõiki, kes tulevad meie sekka avatult ja on nõus meie väärtusi-kultuuri-keelt jagama. Eesti naiste seas on spordis esile tõusnud ka väga ilusad naised, seetõttu on spordigalade külalisena vahel tunne, nagu viibiksid missivõistlustel.
Spordi kui elu mudeli võlu on ka selles, et siin saavad inimesed vahel tasu ka pikaajalise panustamise eest oma tegevusse. Sel aastal said kaks meest tunnustuse lausa poole sajandi pikkuse töö eest. Nii sai Eesti parimaks treeneriks Pärnu Kalevi sõudeklubi treener Matti Killing, kes sõudetreeneri tööd teinud juba pool sajandit. Tunnustuse sai ka meie tuntud spordifotograaf, Lembit Peegel, kes on spordifotosid teinud samuti juba pool sajandit.
Tänane olukord Eestis vajab aga eeskuju spordist tõesti, sest kui AD 2016 Eesti parimaks võistkonnaks sai akadeemilise sõudmise paarisaeruline neljapaat, kes meie tänavusest olümpiameeskonnast ainsana sai koju tuua Rio olümpiamängude medalid – siis oli see kõigile selge tunnustus.
Keerulises maailmas vajab Eesti ühiskond üheltpoolt islandlaste eeskujul suurt kokkuhoidmist ja vajadusel seda viikingite rituaalset plaksu, mis laeb rahva ühiseks tegutsemiseks positiivse energiaga ja annab tegemistele ühtse rütmi. Teiselt poolt ei saa meie väiksearvulise rahvana lubada selles keerulises ning vastuolulises maailmas asendustegevust ja enesepettust, me saame olla vaimult tugevad ja ennast austav rahvas vaid siis, kui teeme kõiki oma tegemisi mõtestatult ja mitte üksteisele vastu töötades. Nagu spordis, nii ka igapäevases elus peab juba lastele selge olema printsiip, et me elame ühiskonnas, mis austab inimesi nende tehtud tegude järgi ja ühiskond ei lähe sel juhul nii kergelt igasuguse populismi konksu otsa.
Peeter Järvelaid
